Alljärgnevat juttu on selle päeva kohta veidi kärbitud, sest see ei kippunud eriti seostatud teksti mõõtu välja andma. Tekst on erinevatelt autoritelt lausekaupa, meenutab graffitit.
Vahuri resümee
Ohohoo... Nagu sai libekeelsele Rebase Martale unise peaga lubatud, et aitame teist. Mees annab sõna ja mees võtab sõna, nagu ütleb meie Gruppenführer Ants. Rebane magab ja Eeva vaatab kramplikult aknast välja. Eeva silmad säravad.
Silt bussiseinal: Hädaolukorras tuleb klaas purustada. Kirvevars on katki – on ju häda. Nina ei jooksegi enam verd. Refleksid on kahesekundilise hilinemisega.
Arutati et kas nüüd tulevad sünnipäevad reas. Leiti, et tuleb liita kõik sünnipäevad kokku ja pidada üks vana sünnipäev.
Jätkub kärbeteta jutt Küllilt
Vot selleni oleme jõudnud 10 päeva ühisel jõul. Ja minu ilusat käekirja moonutavad Leningradi oblasti auklikud teed. Oleme teel Lenskast koju & tee äärde jäävad helesiniste aknaraamidega vene pilpakülad ja südantsoojendavalt kodused metsad.
Päike vajub & matk on otsakorral sellel korral. Aga nagu tõuseb taas Päike, nii tulevad taas uued matkad.
Tänase päevaga oleme jõudsalt kodule lähenema – kuskilt Karjalast ja ööks ehk jõuamegi tagasi algusse e. “Kullosse”.
Rongis oli lämmatavalt palav ja mitme mõtted keerlesid mõne jahedaveelise järvekese ja praegu Hibiinides matka alustavate sõprade geograafide ümber – mõlemad head külmad kohad.
11 paiku jõudsime Moskovski Vaksali. Grupp pooldus, osa jäi
kotte valvama, osa läx linna peale. Linn oli päikseline ja üsna
tore, ainult autosid & inimesi oli liiast.
Käisime mitmes matkapoes, kus müüdi mitmesugut, põhiliselt kohalikku päritolu tavaari. Asusid nad aga üsna eranditult nurgatagustes kangialustes. Kui ei teax, siis ei leiax küll üles.
Western culture (kaup) on siinse turu vallutanud ja kui ümberringi ei räägitax vene keelt, siis vist polexki kindel, kas olen ikka Venemaal.
Ette jäi ka vaid üx kuldsete sibulakuplitega kirik ja sellegi
lähema vaatamise eest taheti raha saada. Kõik müügix
(& unustagem oma juured, enda isikupära).