Vahur

Nagu ühele korralikule jutule tuleb lõpuks kokkuvõte, nii ka meie matkale.

Matka viimane vaatus toimus “Kullos” Nagu tavaliselt ikka juhtub – ei jõua kõik lained randa – nii ka meie matkaseltskonnaga. Eestis, peale Narvat tuli Antsule (võib-olla isegi varem) idee pannkooke küpsetada, Terje lubas kogu värgi enda peale võtta. Mõeldud-tehtud. Tallinnasse jõudes (kell 23.05) osteti jahu, mune, keefiri jt.asju, mida võiks vaja minna pannkoogi tegemisel. Muidugi ka veini.

Meie probleemid algasid aga juba Tallinnasse saabudes. Terjel, kui põhilubajal oli mees vastas, Eeval samuti kutt vastas. Nii algas meie kuulsusrikka matkavaimu allakäik. Tõsi, kõik tulid nagu kokkulepitud “Kullosse”. Ja siis see algas...

Terje: “Mina ei saa pannkooke teha, ega siia jääda. Pealegi on mul mees siin ja kodus on vaja lapsed magama panna jne., jne., jne...”

Külli (magusasti haigutades): “Kodu tahaks magada, magada tahaks, jõud lõpeb, ei jaksa enam, jõud lõpeb, ei jaksa enam.”

Eeva (veidi ebalevalt ja näost õhetades kuti poole vaadates): “Ei tea, tahaks nagu ära minna.”

Gunnar (resoluutselt): “Mul oli jub matka alguses transport kokku lepitud ja ma ei saa enam ära ütelda.”

Nende vabandustega löödi meie matkavaimu südamesse veritsevad haavad. Õnneks ei olnud haavad eluohtlikud. Jäid ju Ants, Rebane Marta, Toits, Kelly, Einar ja pärast suuri mõttetalguid otsustasin ka ise jääda.

Kui kõik valevandujad olid lahkunud ja meil matkaasjad ladustatud, võisimegi asuda pannkookide kallale ja veinikest lürpima. Marta ja Kelly pannkoogid lausa sulasid suus. Kiremini siiski sulas veinitagavara. Kogu mõnusat olemist täiendas Antsu töökaaslane Kristiina, Ants näitas uhkusega oma matkaalbumeid Tuletati meelde matkal juhtunud seiklusi ja juhtumusi. Üldine arvamus oli, et matk oli hea, väga hea. Eriti mõnus oli seltskond. Visati kõvasti kilde ja naerdi Antsu naeru ja naeruga. Isiklikult arvan, et müts maha Antsu ees, kes suutis hoida kogu grupi meeleolu matka vältel. Enamuse seltskonna jaoks oli see esimene tõsine matk. Usun, et Ants suutis kogu ürituse nii läbi viia, et kogu seltskond on järgmisel aastal Norras ja nii iga aasta. Soo, kui pannkoogid söödud ja vein joodud oli kellake tiksunud juba neljandat hommikutundi. See tähendas magamaminekut.

Kuna Eevat ei olnud enam, tekkis Einaril küsimus ega Kellyl külm ei ole. Mispeale Kelly ebaleval alatoonil arvas, et ei ole. Nii pidigi Einar kedagi kaisus omamata magama jääma. Ette rutates: hommikupoole õnnestus tals see siiski mõneks ajaks.

Toits va üksik matkahunt keeras eraldi nurka magama. Nagu ikka. Kõige soojem oli muidugi Martal Antsu ja minu vahel. Tjaa, külm ei olnud meil vast kellelgi. Ülejäänust ajalugu vaikib.

Nii lõppes meie kuulsusrikas matk.

Lõppu tahaks lisada ühe südantsoojendava fraasi: VIVA LA CUBA!

Kohtume Norras 1999.a.!!