Rebane
Tänane päev algas Apatitõ raudteejaamas meeletu ootamisega. Algul oli kõigil väga lõbus, kuid pikapeale hakkas vapraid rännumehi piinama hirmus unevaev. Kuid selle vastu leiti abinõusid – me seadsime end mugavalt sisse, kes külitas ühel toolil kägaras, kes viskas üle mitme pingi ja mõni oli koguni teise kaissu pugenud. Nii pidime kella neljani ootama. Siis pakiti veel viimased asjad ning astuti rongi. Ei ole just raske arvata, mida me seal tegime – möödusid vaid mõned sekundid ja kõik norskasid.
Esialgu arvati, et on hästi, kui me keskpäevaks üles saame, kuid mõned ärksamad tegid silmad lahti juba enne üheksat. Loomulikult oli neil kahju vaadata, kui mõni veel unemõnusid nautis. Seda ei lastud sündida.
Sõlmed – see oli õhtu ainuke mõistlik tegevus.
Mäesõlm e.vahesõlm koormab köit ühtlaselt, enda julgestamiseks seongus liikumisel.
Kangrusõlm – kahe nööri ühendamiseks.
Lisaks veel seasõrg, surmasõlm, austria juhisõlm.
Päev möödus üllatavalt ruttu. Juba hommikul vara hakati sööma, sellele tegevusel lisandus peagi joomine, mis läks vaikselt üle läbuks. Rahvas hakkas udujutte rääkima, seda eriti Einar. Üritati ka laulda, mis õnnestus ütlemata hästi. Selle käigus tuletati vanad lastelaulud meelde, ümiseti üldtuntud viise, tihti küll teiste sõnadega ja ka regilauluke sai ära proovitud. Enamus kordadest lõppes laul refrääniga küll ära, aga see ei takistanud üritust. Laulude vahele räägiti ka anekdoote ja muid jutukesi, mis ei kannata kahjuks trükivalgust. Helgematel momentidel arutati ka tulevikuplaane ja jõuti ühisele otsusele, et järgmisel talvel võiks teha suusamatka Norrasse. Enne aga pidime veel Eestis kokku saama, et reisipilte vaadata ning muljeid vahetada. Meie armas grupijuht Ants kutsus meid ka oma sünnipäeva pidama. Eks näis, mis saab. ELU ON KARM, AGA EBÕIGLANE. See väide sai järjekordse tõestuse terje puhul. Juba mitu päeva tagasi hakkas ta meid piinama oma kadumaläinud saapatallaga. Ta tuletas seda meile nii tihti meelde, et ta lõpuks ka ise naerma hakkas. Täna aga selgus kurb tõsiasi – tald oli teise saapa sees. Pärast seda avastust ei teadnud ta ise ka enam, mida öelda.
Olukord muutus järjest lõbusamaks. Kahjuks varjutas meie head
tuju teadmine, et me peame varsti laiali minema. Oli ju koos veedetud nii
mõnus nädal. On jäänud veel see viimane päev.