Terts – jälle, ärge pange pahaks.

Tänase päeva juhtlause: Pohui, no pošjol. (Autor: Ants e. Boss e. Valdo)

Tuuline, lumine, külm ja märg. Ripsmed, kulmud, prillid – kõik jäätunud. Vesi voolab nägu pidi ja midagi ei näe. Läheme mööda tokke. Kas kuru veel kaugel või olemegi seal või hoopis üle. Valge udu ees, valge udu taga, kõrval vaid kalju. Suuskade all lumi, jäätunud samblamättad, külmunud vesi. Kõik peale esimese vaatavad vaid eesmineja suusakandu. Veidi kurust allpool sunniti jooma. Kui tuul vaibus, anti ka süüa ning “Stroh’i” lonks peale. Peale seda läksid küll pidurid pealt. Minul jalad, meestel keeled. ~12 km.

Kelly

Kuigi olen veel vaevalt suuteline pastakat liigutama, üritan midagi tänasest päevast üles tähendada.

Tõeliselt tihe päev. Tubliks täienduseks rubriiki “HALVA ILMA KOGEMUSED”.

Kõik algas eriti varase äratusega – kell 5. Valdo andis vaid teada, et taevas on selge, aga tuule lõõtsumist kuulsime kõik isegi. Sellele vaatamata hommikune tavaline sebimine + laagri kokkupanek ja ülejäänud ja puuduolevate asjade jaotamine. Lõpuks otsus marsruudi suhtes jäi siiski kergem kuru (teine variant olnuks 2 järjestikust, järsemat ja põnevamat arvatavalt.) Sest eemalt võis aimata pilvi.

Ja teele asusimegi. Kahju ikka ka. Kuigi lõppemine on täiesti loomulik nähtus ja annabki asjale õige mõõdu. (Meenub Einari mõttetera: Kumb on parem, kas õudne lõpp või lõputu õudus? Õudusega pole küll matkal midagi pistmist. Aga lõppema hakkab siiski.)

Liikusime hanereas edasi, vastu järjest tugevnevat tuult. Esialgu võib näha veel aheliku harjal päikest, aga tasapisi keeras ilm järjest enam ära ja peagi ei näinud enam keegi selgelt külgedele jäävaid mägesid, vastu nägu lõõtsus lumetorm. Äkki oli päris karm ilm kätte jõudnud ja järgnes lõputu pikana tunduv rühkimine edasi. Silmad kinnitunud eesmineja suusakandadele, jälgides suuskade liikumist ette-taha ja tehes suuskadega sedasama. Tegevus muutus monotoonseks. Samas külmusid ripsmed, kulmud, nägu tilkus.  Mõtted külmusid ka pähe ära. Minul tekkis selle aja jooksul 2 korda päris surnud punkt, kus oleks tahtnud maha istuda ja jonnida – külm, paha, ei saa ja ei taha rohkem. Aga siis läks jälle paremaks – saan, tahan ja ei külmu ära. Sammusime pidevalt, minimaalsete peatustega, lihtsalt lolli järjekindlusega ~4,5 t. (kella 7st kella poole 12ni). Siis lõpuks kurul! Tee tegelikult lihtne, parema ilmaga oleks vist olnud igav. Nüüd lihtsalt ilm lisas asjale vürtsi. Kurul vaid jõime kähku ja siis edasi alla, tuiskas edasi ja nii see minek üsna raskelt edenes.

Umbes poole 1 paiku tegime lõunapausi – metsapiir paistis. Kõht oli ka ammu juba tühi ja mõte liikus halvaa suunas, tee mis tahad. Lõuna maitses kuidagi eriti hea – jõuvarud vist üsna otsakorral – ja lisaks veel KÄHMAKAS. Igal juhul olid inimesed eriti lõbusas meeleolus.

Sõites edasi olid jalad järjest enam tina täis ja uni tuli kangesti peale. Mingil hetkel jõudsime autoteele, mis viiski meid tagasi tsivilisatsiooni rüppe – bussipeatusesse. Selle väsitava hommiku tõttu ei olnud aega eriti mõelda, et kahju mägedest alla tulla. Muidu oleks see ilmselt raskem olnud. Siiski oli üpris naljakas tunne olla surutud bussi tahanurka suuskade ja kottide vahele, vestlused piletikontrolöriga, logistamine läbi Kirovski halli linna Apatitõ halli linna. Apatitõ’s õnnestus krabada ära üks buss, mis meid raudteejaama viis ja kõik läks libedalt nagu vanas heas filmis “Šuriku seiklused”.

Kella 4 paiku jõudsime vaksali, okupeerisime ühe nurga ja suurem osa rahvast suundus Apatitõ linnakesega tutvuma. Linn oli hall, siniste triipudega, koeri oli palju. Inimesed kasukates. Sihvkad. Kadaka turu analoog. Ninaga bussid. Kuulutustetulbad. Putkad. Rasvapirukad.

Jalad käisid lõpuks risti ja lohisesid all. Külli nimetas seda valgumiseks.

Ühest kolmanda korruse aknast oli jalgratas alla riputatud. Külli istus seda nähes keset tänavat maha ja naeris. Pimeda hakul tagasi vaksalis. Siin pole me ainsad rändajad.

Üks grupp laulab terve aja kidra saatel ja see on äge. Valdo asutab priimusel sööki ja meie oleme ka olemas.
 

Järgmine päev