Gunnar
Öö möödus nagu öö ikka. Magati, valvati ahju ja norsati.
Hommikune toimkond ärkas kell 7.00. Sinna kuulusid Valdo ja Terje. Toiduks oli kartulipuder, mis oli hästi hea. Hommikune ärkamine ülejäänud matkaseltskonna “lihtliikmetel” möödus suhteliselt kiirelt, valutult ja traditsiooniliselt.
Tänane sõit võeti Põhja-ristsorri peale. Ilm ei olnud just suurepäraselt hea, kuid parajaks treeninguks kõlbas ideaalselt. Mida kõrgemale kuru poole jõudsime, seda tihedamaks muutus lumesadu ja tugevamaks tuul! Päris kuru tippu jõudes seisime me silmitsi juba “tormi poja” endaga. Igatahes sellest piisas, et üleval mitte lõunatama hakata ja kui pildid tehtud, kohe alla tagasi. Oli see alles sõit. Tuul koostöös lumega püüdis meie laskumist korralikult raskeks teha. Kõige lihtsam võimalus mingitki orientiiri leida, oli püsida eessõitja kandadele nii lähedal kui võimalik. Kel see õnnestus, võis laskumisega päris rahule jääda. Hoolimata suurtest püüdlustest, venis laskujaterivi ikkagi päris pikaks. Kui kõik õnnelikult kurult alla, astuti sisse vanasse, lagunenud putkasse. Tol hetkel pakkus ta suurepärast kaitset lumetormi eest. Seal me sõime lõunat (sokolaad, rosinad, kommid ja joogiks soe Isostari jook). Samuti kuivatati nägu ja harjutati silmi normaalse olukorraga.
Pärast puhkepausi külastasime geoloogide asulat, üritasime midagi selgemat kuulda homse ilma kohta, kuid edutult. Soovitati kuskil kella 18.00 paiku tagasi tulla. Jõudnud tagasi laagrisse, hakkasid kõik vajalikke laagritöid tegema.
Õhtusöök maitses hästi nagu ikka sellel matkal. Saeti veel viimased puud viimase ööbimise jaoks. Igaüks tegeles oma asjadega.
Kell 17.45 läksid Vahur, Valdo ja Gunnar homse ilma kohta teateid saama geoloogide baasist. Kui päris aus olla, siis geolooge pole seal juba pikka aega olnud.
Ilmastikuolude kohta rõõmsaid uudiseid ei saanud, homme pole paremat ilma loota kui täna.
Õhtu möödub põnevalt. Kuid kuna õhtu pole
veel päris möödas, siis äkki mõni kena tulevalvaja
kirjutab sellest lähemalt.
Terje lugu
Tänane tõus oli lumetuisus päris vastik, kuigi nõlv
oli lauge. Silmad hakkasid ümbritsevast valgest valutama. Igal puhkepausil
silmad kinni. Poisid jälle ilkusid, et näe Terje väsinud,
magab juba püstijalu, ei tea, mida nad seal Antsuga hommikul tegid.
Ma aga mõtlesin juba alla jääda. Vägev kuru. Räägiti,
et sealt tõmbab tuulekeeris kohe teise dimensiooni või et
ühesuunaline. Alla tulles enam midagi ei näinud. Nähtavus
oli vast u.10 m. Seda, et alla läheme, sai tõesti aru ainult
libisemise kiirusest ja kui oli eelmist näha. Täitsa elamus. Aga
nii võib kurule lolli mängima ronida ainult siis, kui boss pimesi
rada teab. Grupi usaldus oli täielik, sest kellelgi ei tekkinud küsimust,
kas ikka läheme. Tüdrukud olid õhtul varakult telgis (~6
paiku), olime päris väsinud.