Toivo jutt

Käes on viies matkapäev ja aeg oleks hakata enesepoolset kokkuvõtet tegema juhtunust.

Arvestamata raudteejaamast laagrini minekut, kuhu on Einari juttu uskudes umbes 15 km Imandrast piki orgu ülespoole, oli eile esimene tõsine matkapäev. Senised väljasõidud Jumekori kurule ja Tsasnatsori tippu olid praktika mõttes head ja õpetlikud. Kui kuruga sai rahule jäetud, siis Koola kõrgeim tipp valmistas mulle tõsise pettumuse. Ainuke meeliköitev detail teel tippu oli kitsas hari, mis ühendas platood (tippu) Tsasnatsorri eeltipuga.

Seevastu eilne päev oli raske, õigemini päeva esimene pool. Seniteadmata põhjusel libises seljakoti parem õlarihm järjekindla visadusega pikemaks, mille vastu ei suutnud ma mingit rohtu leida. Teiseks, mitte just sõitu hõlbustavaks teguriks, oli seljakoti ebaõige tasakaal. Viimasel minutil, jutt on seljakoti pakkimisest, lisatud suhkur (1 kg) ja kirves (x kg) viisid seljakoti raskuskeskme liiga kõrgele.  Minu taga sõitev Vahur rääkis, et olin oma liikumisel kasutanud kõige enam energiat kulutavat sõidustiili.

Sõitu aeglustava tegurina võin lisada juurde kukkumisi, mis kujunesid mulle tõsisteks katsumusteks, sest püsti tõusmisel pidin saama hakkama keppidele toetumata, sest ma polnud päris kindel, kas plastkepid peavad taolisele koormusele vastu või murduvad. Laskumisel, nähes, et iga väiksemgi pidurdus või jõnksak viib mind tasakaalust välja, loobusin teistega koos tulekust ja tulin tasakesi, nagu oleks neiuga jalutuskäigul ja sammhaaval allapoole.

Hommikud on siin vaiksed. Kella kuue ajal väljas jalutades pole kuulda mitte ainsatki häält. Meid ümbritseb haudvaikus, kui telgiahju praksumine, matkajate norskamine ja hingamise taktis paisuv ja kokkutõmbuv telk välja arvata.

Öösiti ahjuvalves olek on küllaltki huvitav ja seda just häälte suhtes. Kes norskab, kes toob esile üksikuid seosetuid sõnu, kes oigab või nohiseb vaikselt.

Peale hommikust äratust ja toitvat hommikusööki asusime teele Põhja-Tsorrgorri kuru poole, kuhu naised ei pidanud tõusma. Vaikses tempos, harvas kuuse- ja kasemetsas suusatades, jõudsime peagi kunagi märtsis (aastat ei mäleta) (02.03.1977.a.) laviini alla jäänud ja hukkunud matkajate hukkumiskohale  püstitatud mälestusmärgini. Mälestusmärk meenutas mulle rohkem teadetetahvlit, kuhu oli kiiruga kritseldatud hukkumisaeg. Tahvel asetses suurel kivil, mille tegelik suurus jääb esialgu saladuseks ja seda ei saa ma enne öelda, kui kivi on lume alt välja kaevatud või sulanud.

Edasine teekond, kivi juurde jäid maha Eeva ja Külli, viis meid ähmasena paistvate kaljude poole, kus paistis olevat pisike sälk. See halvasti nähtav pisike sälk seal kaugel ja kõrgel tundus olevat kättesaamatus kauguses. Mina isiklikult kaalusin juba katkestamise plaane, sest oma juhmi aruga olin prillid telki jätnud, kuid eredas päikesevalguses, mis omakorda lumelt tagasi üles peegeldub, mõjub silmadele väheke halvasti. Kuid minu õnneks vajus päike pilve taha ja veidike hämardunud ilm võimaldas taas edasi minna. Talvine tõus kurule ei erine millegi poolest suvisest tõusust. Mõlemal juhul liigutakse piki nõlva sik-sak meetodil üles. Ainsaks erinevuseks on suuskade kasutamine ja ilmastikutingimused. Samas jällegi valitsevad kõrgmägedes antud hetkedest aastaringselt karmimad tingimused, kuid seal liigutakse juba ilma suuskadeta. Kokkuvõtteks võib öelda, et ülesminek toimus normaalsetes tingimustes ja midagi hullu ega erakordset meie liikumises polnud.

Kurul asetses minu arust metallist (pronks?) plaat, mis antud hetkel osetses meiega enam-vähem ühel kõrgusel, kuid teadjamad ja targemad teadsid vesta, et suvisel ajal paikneb metallplaat (huvitav palju selle eest kokkuostus raha antakse) kusagil 3 ja 3,5 meetri vahepeal. 

Laskudes oli org näha, kuid vastasservast mäed olid kadunud osaliselt uttu või lumesajusse. Igaljuhul üleüldine nähtavus polnud just kõige parem. Esialgu surmamõtteid pähe toov laskumine osutus üllatavalt lihtsaks, isegi mina sain 45 minutiga umbes 800 m kõrguselt kurult taas maa peale.  Kui eile tulin kurult alla teistest kusagil poole kauem, siis sedakorda läks asi veidike kiiremini. Oma imestuseks täheldasin, et hoolimata eilsest pidevast keppidega tõukamisest tõusul kurule, polnudki lihased valusad. Laskumisel (teadjamad ütlevad, et see oli maksimaalselt 25°) nõlva vaadates olen siiralt rõõmus, et ema pole kunagi mägedes käinud ega talimatka näinud. Taas kivi juurde (mõeldud on hukkunute mälestusmärki) andsime Eevale ja Küllile neile ettenähtud toiduportsjonid ja jätkasime teekonda laagrisse.

Lasin teised ees minema ja alustasin tasahilju tulekut. Teinekord käivad mul veidrad hood peal. Äsjane rõõm asendub nukrusega ja tekib tahtmine teistest eralduda ning mõtiskleda. Aeglane teekond läbi metsa kerge lumesaju saatel on selleks parim, mis antud olukorras võimalik. Palju aega  kulus ka tükati lahtise jõe juures ja kuulates vee vulinat. Laagrisse jõudsin tagasi kusagil 10-15 minutit enne kisselli valmimist (mustikakissell). Peale kerget einet (kissellile lisati hiljem rosinaid) alustati puude tegemist, et oleks millega kütta, kuid mina pugesin telki. Ja nüüd, istudes sooja ahju ääres, kirjutan neid ridu ja tunnen siirast kahetsust, et matk on oma lõppjärgus. Homme peaksime tegema, kui ilm lubab, mingid rasked, kuid ilusa vaatega kurud ja ülehomme algab teekond Kirovski (kui mu mälu ei peta), et seejärel istuda rongi ning alustada sõitu kodu poole.

Rahvas magab juba ammu, ainult üks inimene istub ahju ees ja üritab kütta nii, et see oleks kõigile meelepärane, mis on praktiliselt võimatu. Telgis lebades on kuulda, kuidas tuul haarab kuuski oma embusesse ja raputab neid. Vahel tekivad ka harvad vaikusemomendid, kuid reeglina on väljas väga  kõva tuulekohin. Kui tuul ei mühise telgi kõrval või ei sakuta seda, katsub ta jõudu kaugemal, et hiljem veelgi raevukamana naasta.
 
 

Rebane

Kell on üks öösel. Istun ahjuvalves ja kuulan kuidas tuli praksub ning rahvas ümberringi sellest mõnu tunneb. Kõikjalt kostub ühtlane nohistamine. Küll oleks ise ka tahtnud edasi magada. Et mul tuleb aga tunnike tuld valvata, mõtlesin mõne reaga päevikut täita. Nagu eelpool kirjutaja juba mainis, hakkab matk lõpukorrale jõudma. Esimesel päeval ei jõudnud ma seda ära oodata, seljakott oli raske, lumi paks, ilm külm, tee pikk, mõned kukkumised jne. Nüüd aga ei taha mitte mõeldagi, et paari päeva pärast tuleb kõige selle muinasjutulise ilu ja ülilaheda grupiga jumalaga jätta.

Päeval suusatades on küll selline tunne, et võtaks jala alt ära. Seda eriti mäkke tõustes. Õnneks on mul piisavalt tahtmist kõike lõpuni teha ning mitte alla anda. Kui aga päevane retk tehtud saab ja me jälle telgi juures oleme, olen endaga täiesti rahul. Paar korda olen ka pärast suusatamist pikali visanud ja seda grupijuhi karmi käsu peale. Minust tahetakse vägisi sant teha – küll ei lubata mäkke ronida ja küll kästakse üldse puhkepäev teha, peale suusapäeva on karm voodireziim, kuhu mul isegi jook tuuakse. Hakka või isegi uskuma, et nii sant olen.

Grupiga on meil tõesti vedanud. Kõik on tohutult optimistid, täis tahet ja vaprust. Täna õhtul sai juba järgmist matka arutatud ja variante tuli palju – üks ahvatlevam kui teine. Loodan, et järgmisel aastal toimub midagi sama mõnusat kui see on.
 
 

Kelly

Et valvetund rutem läbi saaks ja silm päris looja ei vajuks, liigutan ka väheke pastakat.

Kui järgi mõelda, siis vaid üks öö veel avanebki võimalus siin tuld valvata. Selle mõtte taustal on väheke teisem tunne siin istuda.

Eelpoolkirjutajad hakkavad vaikselt kokkuvõtteid tegema ja paistab, et üldiselt on kõik teineteisest ja siin toimuvast heal arvamusel. Ja minu arust on selleks tõesti põhjust, sest kui kümme võõrast inimest (enamik meist varem üksteist ei teadnud) kokku saades end hästi tunnevad, siis polegi seda nii vähe.

Lisan tänasest päevast kirjutatule veel ka retk geoloogide baasi, mis Külli ja minu poolt õhtul ette sai võetud. Kuna naisterahvastel on siiani märksa vähem töökohustusi (v.a. “korjake hagu!”), aga ainuke võimalusend mitte ära külmuda lasta, on liigutamine, siis otsustsime peale kisselli nautimist jälle suusatama minna. Kurule tõustes paistsid all metsas majakarbid, mis pidi olema geoloogide baas. Seda siis otsima läksimegi.

Võtsime asja mõnuga, “jalutades” ja nautides õhtuseid vaateid: päike, mäetipud, kuused jms.

Enamiku rajast sõitsime jõe kaldal, kus osalt vaba vesi ja põnevaid jäätunud kohti. Võrratu helesinine värv! Siin olles on ilu nii palju ümber, et pidevalt tahaks haarata fotoka järgi, kuigi pilt on vaatamata oma kvaliteedile ikka ainult pilt ja see pole see...

Niisiis parim on lasta kõigel sellel kuidagi endasse imbuda, nii õnnestub võib-olla kõige enam midagi jäädvustada.

Saime nautida rajategia rõõme, kuna varasem rada oli päris paksu lume all. Täitsa lumesaha tunne tuli!

Lõpuks-lõpuks enam-vähem umbropsu tüürides silmasime eemal katuseid ja jõusimegi baasi. See kosnes 6-7 helesinisest ja rohelisest tare-tarekesest. Rahvas likus asjalikult puusületäitega majade poole. Astusime aga lähemale ja tegime ühe kohalikuga juttu. See tähendab, et üritasime vene keelest midagi aru saada ja mõne sõnaga vastata. Selgus, et meie päevast tõusu kurule oli baasist vaadatud ja märgiti ära, et me laskudes päris sageli maad puudutasime. Mis pole päris vale tõesti. Kuru paistis baasist tõesti hästi ära.

Külma olevat siin hiljaaegu olnud -35-38°C, täna kõigest –8°C. Lubati homseks tuulisemat, lumesajuga. Tõesti, praegu öösel mühiseb tuul päris kõvasti.

Baas om ühtlasi “võõrastemaja” 10 rubla öö! Aga meil on parem, vean kihla. Paar kohalikku öömajalist-matkajat kutsusid meid sisse, külla, aga leidsime, et on aeg ikka kodu ära minna. Kohalik koer elas iglus – jääonnis, kuhu me oleks ka hea meelega sisse pugenud, aga ei mahtunud ju!

Tagasitee läks juba üsna väsinud sammul, ergutuseks mõte makaronidest, mis meid tõesti jõudes ees ootasid.

Aga nüüd ongi aeg jälle unele minna ja kuumast ahjusuust lahkuda.
 
Järgmine päev