Einari jutuke.

Kell on 04.27, ahjuvalves olles ei ole eriti midagi teha. Ahi ja esimene korstnatoru on punaseks aetud. Inimesed tunnevad ennast vist soojalt, sest tasahilju poetakse magamiskottidest välja. Oleme kolmandat ööd samas laagripaigas, Imandra raudteejaamast u.15 km piki Meridionalnaja orgu ülespoole, praktiliselt metsapiiril. Meie kohas jaguneb org mitmeks. Ühte haru pidi saab Jumekori poole, ühte haru pidi Lõuna-Tsorrgorrile ja piki orgu edasi Fersmani mäe poole. Nagu Hibiinides tavaks, on ka siin väga tõsiseid probleeme küttepuudega. Lume sügavus on telgi juures u.1.20-1.40 Igal pool on rajad sisse sõidetud. Külma on, sõltuvalt kellaajast, 10-20 kraadi.

Vahuri päev

Kuna jumal ise teab, et ma eriline kirjamees pole, aga minu matkakaaslased sellest päris kindlasti midagi ei arva, tuleb kirjutada. Täna on tegelikult juba 15. Ja õhtu. Rahvas valmistub magama minema. Ants ja Einar jutustavad järjekordselt oma matkamemuaare.

Püüan siiski keskenduda eilsele päevale. Kuna see, et ma täna alles kirjutan, räägib sellest, et eilne päev oli pikk ja raske. Isegi Ants mainis, nii hea söögiisu ei ole pikka aega olnud.

4.päeva varahommik möödus üsna rutiinselt tulevahtkonna vahetused jne. Ei mingit alarmi. Päris kahju kohe. Ühe eelneva öö alarmi tunnistajana pean märkima, et see oli väga huvitav ja veel rohkem koomiline. Aga sellest hiljem. Hommikusöögi toimkond löödi maast lahti kell 6.00. Sellesks üleslööjaks oleks pidanud olema mina. Aga kaasmatkajate vahel tekkis ilmselt selline  võistlusmoment – kes suudab kõige pikemalt tulevahtkonnas olla. Selle tulemusena sai vahtkonnaajaalune aeg otsa ja ma ei saanudki hommikust toimkonda puuhaluga üles peksta. Küll oli kahju.

Siit alates toimus juba mingil määral väljakujunenud ja üha kinnistuv skeem. Ants ja üks naismatkasell (Kelly) hakkavad tegema toitvat hommikuputru. Üksik rändur Toits ja muidu väga raske tõusmisega Gunnar haaravad oma riiete järgi niipea, kui pudruvalmistajad on telgist lahkunud. Riietuvad ülimalt kiiresti ja lahkuvad sama teed.

Terje: Jätkan veidi.

Kahju, et Vahur rohkem pole kirjutanud. Algus oli igal juhul üksikasjalik ja paljutõotav.

Tol hommikul oli riisipudru, mille tilgatumaks ära jagasin, isegi pott kraabiti puhtaks. Minu meelest parim putrudest koos moosiga. Rahvas tegutses tublilt. Mõnes teises algajatest grupis oleks ikka leidunud keegi, kes passiks aja maha, s.t. mökutaks. Telk sai jääst ja lumest puhtaks klopitud nii palju kui võimalik, ahi kokku. Juba 8.30 olime valmis lahkuma laagrist. Nagu ikka hakkas Ants naistega ees minema vaikse tempoga, teised pidid metsapiiril meile järele jõudma. Lund sadas, mägesid polnud näha, kõik oli ümberringi valge. Õnneks polnud tuult ollagi ja rahuliku tempoga oli meeldiv minna. Vahepeal olid kõige rohkem paariminutilised pausid. Lumi krudises suuskade ja keppide all, tundus kui terve maailm müriseks. Kuru polnud algul näha, aga nii paljukest nähtavust oli, et sai kõrgema tipuni minevat kaljuseina nautida.

Valge, kõik on valge. Vaid kaaslaste riietel võis silm puhata. Minul on küll kõige raskem nõlval liikuda, kus pidi suusakantidele toetuma, pidevalt oli oht kukkuda ja parem aeglaselt kui kukkuda. Nõndap ma liikusin teosammul ja sundisin seda tegema ka endale järgnevaid. Kell 10.30 olime kuru all. Siis selgus, et mei püüdlused nõlva külge pidi laugelt kurule rühkida on läbi kukkunud – jää peal ei riskinud Valdo  meid oma puusuuskadega viia. Sestap sõitsime alla oru põhja – tüdrukute näod venisid kohe pikaks selle peale. Aga keegi ei öelnud midagi. Ah jaa – bossil läks tõusul 2 trossi. Järgmine katse – otse ülesse sikk-sakke tehes. 6-10 m otse, pööre, nina vastu nõlva. Seljakotiga raske trikk, aga harjutuspäevad seljakotita on meile kasuks tulnud, sest keegi ei olnud jännis. Vaid Toivol tuli tross lahti ja nad jäid nii kaugele Vahuriga taha, et jõudsime juba mõelda, et nad on alla kukkunud.

11.30 kurul. Hurraa!! Ja oi kui külm. Ilm on vahepeal selgemaks läinud, näeme isegi päikest läbi pilvevine. Sõime, jõime kangelaslikult ja 12 hakkasime alla minema. Selge ilmaga oleks kurult ilus vaade olnud. Alguses polnud vigagi, kuid mida edasi, seda rohkem kukkusin. 3-4x tuli tross lahti ja iga tõusmine lumest koos seljakotiga oli nii raske, et 2/3 peal mõtlesin – ma ei saagi alla. Toivo oli sama hädas – või tegelikult tuli ta lihtsalt väga aeglaselt, leides nagu minagi, et parem aeglaselt, aga mitte kukkuda.

Alla tulime oma 1,5 tundi ja esimeste ja viimaste vahe võis ligi pool tundi olla. Edasi oli mõnus. Boss tegi ees raja suure vaevaga, meie liuglesime järgi ja kui päike päris välja tuli, muutus taevas siniseks, lumi sillerdas ning rahvas nautis talveilu. Tihti ületasime ojakesi, mis osaliselt olid avatud. Õnnestus ka suusk kergelt märjaks saada ning siis saime tunda sangpomme jalgade küljes. Tänu Vahuri suurele abivalmidusele mitte kaua. Ta ruttas kohe järgi, nuga pihus ja kraapis tüdrukute suusad ära. Kauaks kahjuks päikest polnud. Läks jälle vinesse. Kella 3 paiku tõmbas boss  rajalt kõrvale ja viis meid tulevasele laagriplatsile – kõrge künka otsa. Esimest korda saab rahvas tunda laagriplatsi loomerõõmu.  Valdo asus, seljakott seljas, tulevast telgiaset poistega talluma. Tüdrukud võisid kotid seljast maha võtta ja kuuseoksi korjama minna. Uskumatu kui palju seda kulub. Einar ja Gunnar saadeti puud, või kui puud ei leia, kändusid saagima, mida tõesti leidub ohtralt ümbruskonnas lumemütsikeste näol. Toivo asus lõkkeaset kaevama ja sättima. Kõik tegutsesid. Töö edenes ning rahvas väsis. Aina tihedamini kostis küsimus – kuna süüa saab. Eks oli nälg kallal. Pärast kuuseoksi asusime hagu korjama. Leidsime ka ühest august Einari ja Gunnari, kes olid maha saaginud u.80 cm paksuse kännutüüka. No on meheteod. Ühe seibi veeretasime Külliga laagrisse ära ja siis loobuti sellest. Kirves läkski puru. Vahur meisterdas siis jälle vart. 6 paiku sõime. Saagijad leidsid bossi nõudmisel ka kõhnemaid puutüükaid. Pimedani välja rassisid poisid puudega. Algul kütsime ahju hagudega kuni kirves korda saadi ja puud lõhutud. 7 paiku pimedaks, telki, jälle naps ja kell 10 öörahu. Tänane tatrapuder, muide, söödi väga isukalt ära. Magasmine on täna ka teisiti: toimkond kahekesi risti ukse all, ülejäänud 8 telgi tagaseinas, jalad ahju all. Kuna mina olin toimkonnas, siis pidin lahkuma mulle armsaks saanud kohast. Suuri vaevu sain Einari nõusse, et ta serva läheks, mitte mõni “tüdruk õhukese nahaga” (Külli släng). Mulle oli see küll raske öö. Jalad kõrbesid , nägu vastu jäätunud telgiseina, tuul puhumas pea kohal ja külje all. Külmetasin. Kahju oli lausa, et ahju ei saanud valvata. Mulle igatahes meeldib väga ahjusuu ees istuda.

Järgmine päev