13.märts 1998.a., reede

Terje

Täna on minu kord kirjutada. Öösel tuul vaibus, pilved jäid. Otsustasime siiski tippu minna, vähemalt nii kaugele kui saab. See öö köeti normaalselt, s.t. napilt. Äratus 7.00. Hommikuks kartulipudru konservi, ketsupi, kuivikute ja vahvlitega. Tänane hommik läks juba libedamalt ja 9 paiku saime juba laagrist minema. Tasa ja targu, aina kõrgemale ja kõrgemale. Juba nõlv järsem, jää ja lumi vaheldumisi. Eeva oli tõeliselt hädas oma katkise, ületeibitud suusaga – see ei pidanud jää peal. Vahur – ankrumees ja Einar julgestasid meid tõeliste dzentelmenidena. Kivide juures suusad jalast, kerge jook ja tipa-tapa edasi. Ega kusagil pikalt peatuda ei saanud – tuul vihises meile vastu, tahtes alla viia. Soovisin, et oleks endal mõni kilogramm lisaks või nagu mu onu armastas öelda – triikraud taskus. Ilus vaade, mis aina avardus. Juba oleme eilsest Jumekori kurust kõrgemal. Tüdrukutele oli küll raske, aga tasapisi astudes üles me jõudsime (kell – veidi enne 12). Võrratu vaade, kuigi tipp jäi edasi harja mööda ja pidi ?80 m kõrgem olema. Vahepeal tõustes taheti Marta alla saata – põlved valutasid. Tal õnnestus siiski meiega jääda, kuid keegi ei tea veel, millised on tagajärjed. 2 gruppi nägime veel all kurude poole minemas. Tsasnatsorrile...

Ega me tipus kaua ei olnud. Külm hakkas. Bossi jälgedes liikus terve grupp ühtlases tempos suuskadeni. Kerge jook ja suusad jälle alla. Boss võttis tüdrukud sappa ning õpetas meile laskumist, pepuli alla sõita ei lubanud. Kuri vana. Aga pepuli tulime ikkagi osa maad. Poisid tuhisesid vuhh-vuhh alla. Eeval lubati jala laugema osani tulla. Sealt tuli temagi suuskadega. Laugem osa oli täitsa mõnus, ei kukkunudki kogu aeg. Paar korda sai “pääsukest” tehtud, s.t. peadpidi lumme. Raske oli püsti seista, kui kõvad hanged vahelduvad kõvade ribidega. Lõpus olid jalad päris pehmed – spagetid. Kell 2 all.

Teel kohtasime Peterburi gruppi, kes olid kurul lumetormi kätte jäänud ja seal ööbinud külmalt. Kutsusime teed jooma. Neilt saime me suusa, nadi ta ju on, aga siiski. Tõsiseid suusaohvreid polnud. Minu suusal kild ära, kepirõngas lahti, Vahuril ots tagant lõhki. Martal on vist põlvega halvasti, sest boss pani ta kohe telki sulepükstesse ja magamiskotti, kreemid peale ja lamamisreziim telgis. Praegu nad vallatlevadki kahekesi telgis.

Kell on 3. Rahvas üritab tegevust leida. Terje, Külli, Kelly – suusatamas. Kell 5 juba õhtusöök – supp ja vaarikakissell. Peale seda taliolümpia – tüdrukute lummeviskamine, kaugushüpe (võitja Vahur), palgivise (võitja – mehed), pakuvise, auguhüpe, kelgutamine. Ja enne seitset rahvas telgis. Unustasin, et Külli ja Kelly tahtsid Einarit auku visata, Eeva läks appi, boss läks appi, terts appi, aga meeste jõud oli üle – lendasime tüdrukutega kõik üksteise peale auku. NB! Mehed jäid püsti. Õhtul, 7 ajal juba telki, väike naps ning tee nagu tavaks ja 10.00 öörahu.

Järgmine päev