Terje sissejuhatus:

Kõik algas ahjust. Telgis oli korraga külm ja palav. Peale selle ei saanud keegi jalgu sirutada (v.a. Valdo aka Ants). Kui ma siis kell 3 hommikul ahjuvalvesse asusin, oli veel kõik korras. Kütsin võimalikult vähe, käisin õues tähti ja kuud vaatamas. Kell 3.30 sulgesin ahju ukse – “kolks” – peale järjekordset kütmist ja... midagi oli valesti, et vaatasin lae poole – ja tulelont korstna asemel. Ma ei saanud esiti arugi, milles asi. Hüüdsin: “Hei Valdo, ärka üles, mul on abi vaja (milleks rahvast paanikasse ajada)”. Valdo vastu: “Möh”. Jälle: “Ärka üles!” Ei miskit. “Kui sa kohe üles ei ärka, põleb telk maha!!!” Naksti püsti: “Mida?!!” Kõik teisedmuidugi ka istuli. Järgmiseks – Valdo: “Kõik telgist välja!”... “Oot, oot, pole vist vaja”, jõudsin sel ajal juba puuhaluga korstna paika lükata. Noh pagana kuum oli, minule tundus, et telgisse põles auk sisse, aga pärast selgus, et see oli juba varem. Pandi siis ette puud ära põletada – ahi jahtub, saaks korstna paika panna. Vesi ahju kohe! Suitsetaks meid välja. Teiste muljetest olevat käinud pidev kõne: “Kuum, kuum!”, “kurat lahti läks”, “hoia!”, “oota veel”, “kõrben”. Einar krapsas ka appi, teised vaatasid nagu tsirkust pealt, aga fotikat ei tirinud keegi välja. Lõpuks tõmbas Valdo ahju kahe teise haluga tühjaks, telgist õue. Mina hoidsin sel ajal korstent paigal suitsus ja tulikuumas – kuum küll, aga lahti ka ei saanud lasta. Valdo pani siis kinnastega korstna uuesti paika ja uuesti tuli alla. Läbimärjana lubati mind vahist vabaks ja ongi kõik. Ülejäänud valved käsitsesid ahju ettevaatlikumalt.

Taas Külli, sest paistab, et Valdo pole just kirjutamise fänn. Seitsmest ärkas toimkond, kes asus kärmelt teistele hommikuputru keetma. (ANTS JA MARTA).

Sõime, külmetasime ja saimegi 9.45 laagrist minema. Läksime ühele läheduses olevale kurule- Minek oli piki oru põhja üsna lauge. Viimase lõpu siksakitasime & olimegi kohal (12.30). Üleval oli kaunis vaade Imandra järve poole. Fotokad klõpsusid & kurusokolaad kadus kõhtu lõikava tuule käes. (12.45 alla) Allatulek oli üsna kiire, kuid kukkumisterohke, sest igaühe laskumisosavus pandi proovile. Suuski & luid ei murtud, kuigi võistlus oli välja kuulutatud. 

Kukkumise tegi eriti lihtsax asjaolu, et tugevad orutuuled olid lund oma tahtmist mööda voolinud. Kurul endal olid eriti markantsed lumeluited. Nõlval aga lihtsalt vaheldus pehme & paks ning jäisem, kandvam lumi, mis tingis järske kiirusemuutusi. Tuul aga tõusis & me kiirustasime kodu poole, et kindlustada telki & varuda küttepuid., kuna vanemad tegijad arvvasid, et võib veel vinge torm tulla. Alla jõudsime 13.30. Tänane õhtupoolik oli küll veel päikseline, kuid üleval puudeladvus & mäetippudes tuul just ei hellitanud. Eks näis, kas homsest tippu minekust saab asja või veedame terve päeva telgis. Telgis vaevalt.

Minu jaox jõudis alles täna kohale kui pax lumi siin ikka on. 1,5 m tasasel maal tuli ära nii, et vähe polnud. Sellise lumekihi alla kaovad ära kogu alustaimestik ja varasemate käijate saast, ning alles jääb ilus valge  metsaalune, kus sinu sõitu ei takista ükski mustikas ega kanarbik, mis siin väidetavalt on tõenäoliselt kasvanud.

Täna algasid ka “jõulud” & meie hoovi ehib väike aga tubli kuusepuu. 

Esialgu on kõik priima, tulevika aga veidi tuulisem &??? Nii me siin puhkamegi, rahulikult ja mõnuga.

Terje lisad: Tõus kurule oli meeldiv, sest Valdo tegi ühtlast ja rahulikku tempot. Ja ülesse minnes ei kukkunud keegi (s.t. mina). Kuru avaus oli surutud kahe järsu kaljurünka vahele ning lumi kees seal nagu põrgukatlas. Ühel hetkel tuulevaikus, järgmisel hetkel lõikav puhang, mis tõi teravat lund näkku ja võttis hingetuks. Kõik olid ühel meelel, et sööma ei hakka. Vaid kurusokolaad jagati välja, et õigustada auväärset nime. Lonks juua, grupipildid (ilma grupijuhita) ja alla.

Õhtu oli vahva. Tegime laagri viimase peal korda, Hagu toodi ilmatu suur hunnik ja tükeldati ja laoti riita. Telk pandi suuremaks, ahi kinnitati uuesti, asemed tõsteti ümber, ahjupuud laoti riita ja tulevalvajale tehti selline mõnus koht, et kõik lausa ootavad enda valvekorra saabumist. (NB! 1.45 oli enamik üleval ja nõudis vett). Kirvevars jälle puruks – mis siis ikka, mis teha. Küll Vahur voolis ja voolis seda suure armastusega, tegi vist kirjagi varrele peale. Lõkkeplatsi ümbrus kujundati ümber nii, et nüüd mahuvad pea kõik tulesoojust nautima. Lumelauad, läbikäigud, trepp. Esmalt sai eelmise grupi  lõkkeavasse lipuvarras pandud ning siis olude sunnil lipuks väike kuuselatv, paelakesed ka peale. Nii kenal kodukohal peab ka nimi olema. Konkursis osalenud nimedest (Potjomkini, Marta või Antsu küla) võitis nimi “Antsu küla” (kuna sildi kirjutas Marta). Õue pükisime ka puhtaks, valdo tegi söögi (siiani pole ta veel kulpi kellelegi usaldanud, tõuseb isegi koos toimkonnaga), kadunud tütred jõudsid tagasi ning võisime sööma hakata. Söömaajad on väga rikkalikud! Õhtuks oli näiteks spagetid, riisi, ühepajatoidu, sibula, 3 konservi juustu ja küüslaugu, ketsupi ja leivaga (vist sai kõik kirja). Telgis veel leib sulajuustuga ja teed paljalt, sest neid joodikuid ei jaksaks vist keegi ära joota.

Grupp on tore. Kõik on hakkajad ja naudivad täielikult oma “puhkust” metsiku looduse ja külma keskel. Nalja tehakse söögi ette ja taha ning vahepeale ka. Kõik panevad rõõmuga töödele pihta, pole ühtegi patuoinast, kes kõrvale viiliks! Ma vist sattusin hoogu...

Kelly öised mõtted (kütmise ajal)

Öösiti on inimestel kombeks magada. Aga mitte kõigil. Ja mitte alati. Kütja ei maga. Vähemalt meie telgis mitte. Paraku küll, sellega seoses on siin õhusooja kohati sama palju kui Sahara kõrbes. Kuigi Aafrikas me küll ei ole.

Nõnda siis tegeleb iga enesest lugupidav matkaja tule hoidmisega. Ja samal ajal on võimalik veel kõiksugu asju teha: parandada suuski, õmmelda katkiläinud asju terveteks, lugeda telgilaes olevaid auke või hoopis kirjutada. Kuskilt tuleb mesilasevaha lõhna. Tunnen seda terve öö juba.

Kell on viis läbi, käes on 13.märts ja kõik on üpris tasane siin telgis. Väljas see-eest jätkub suur müha, mis algas juba õhtu hakul ja ei taha kuidagi järgi anda. Kas õnnestub täna tõusta tippu, ei tea?

Kuskilt mälusopist triivivad pähe mõtted ajast, mil ma veel siin suusamatkal polnud. Naljakas, sest enamik aega tundub, nagu oleks ajaarvamine alguse saanud “Kullos” tol õhtul, kui kokku saime. Kõik eelnev on nagu hoopis teisest loost.

Nüüd on kell kuus ja ajan Einari üles, mis ta ikka laiskleb nii kaua.
 
Järgmine päev