Marge

Oleme jõudnud uude päeva ja ikka veel rongis. Siiski enam mitte kaua. Umbes tunni aja pärast peaksime ületama põhjapolaarjoone – hirmsa pauguga, nagu lubati! Siis veel paar tundi ning pääsemegi karmide põhjamaa tuulte meelevalda. Enne seda üritavad siiski mõned magada, mis neil siiski hästi ei taha õnnestuda.

Hommikul kuuest jõudsimegi kohale. Väljas oli üle ootuste soe. Siiski Imandra raudteejaamas. Seal anti meile üks tunnike, enne kui ülemused tulid. Kella seitsmest algas meie  mitmepäevane kannatuste rada. Kohe esimese mäe peal prooviti ka kukkumine ära. Mägi oli küll väike võrreldes sellega, mis meid ees ootab. Teekond laagriplatsini oli ca 10 km ja ajaliselt umbes 5 tundi. Meil vedas hullupööra, et rada oli sisse sõidetud ja mis veel parem, me saime laagriplatsi koos veel põleva lõkkega. Teel meie esimesse ööbimispaika tehti ka üks rosina ja kommisöömise peatus. Seal sain ma endale ka uue nime – Marta, õigemini Rebane Marta. Selle pani mulle meie armas grupijuht. Pärast eine lõppu võis veel näha, kuidas suusaga pid saeti. Seda demonstreeris meile Vahur. Edasine sõit ei olnud enam nii pikk. Mida peab aga tõdema, on see, et maa gravitatsioonijõud on tohutu ja seda eriti Terjele. Laagripaika jõudes üritati kohe teed keeta. Seda tehti  nagu ikka talvistes laagrites kombeks – lumesulaveest, mistõttu sai tee oivalise lisandi kuuseokaste näol. Edasi toimus kõik nagu igas korralikus laagris – osad panid telki püsti, osad korjasid kuivi puuoksi ning mõned mõõtsid lume sügavust. Nagu arvata võiski, oli lund parajalt palju. Hiljem said seda enamus inimestest kogeda, kui nad ilma suuskadeta mõne vale sammu tegid. Peale pisikest söögipausi näitasid klassi mäest laskumises Valdo ja Vahur. See õnnestus neil suurepäraselt kuni alla jõudmiseni, siis kukkusid nad nagu küpseõunad. Edasi järgnes operatsioon “puu”. Niikaua, kui mehed puid tõid, said tüdrukud lustisõitu teha. Puud toodud, hakati neid parajaks tegema. Selle käigus lõhuti ka kirves ära. Õhtuks tehti ka pajatäis putru ning teine kisselli. See kadus hoobilt näljaste kõhtu. Enne päikeseloojangut tehti veel viimased mäest laskumised. Õhtuks keedeti veel pangetäis teed, mida manustati kangema kraamiga telgis.

Külli (ahjuvalves)

Ei saa mainimata jätta, et tänane (ja ilmselt ka 6 järgmist) päeva on möödunud imekaunite valgete mägede vahel. Täna tulime küll piki orgu metsapiirini & olulisi tõuse polnud. Ka ilm oli imeilus – soe, päike, tuulevaikus.

Laagriplatsilt veidi ülespoole minnes aga võib näha orgu kogu tema ilus & see on asi, mida ei anna kuidagi kirja panna. Aga eks me nägime seda ju kõik ise. Igal juhul meeliülendav.

Tänane öö on esimene telgiöö. Ja probleemiks nagu päevalgi oli, on et kaasas pole piisavvalt õhukesi riideid. Soe on siin tõesti, kuigi telgi erinevates osades on temperatuurid üsnagi vastandlikud.

Telk ise jätab seest vadates üsnagi omapärase mulje. Üksteise otsas magavad inimesed, kes norskavad, vilistavad, pobisevad, piuksuvad, kõõksuvad või on lihtsalt vait.

Kuskil keskel on ahi, kuhu iga natukese aja tagant tuleb uued puud sisse panna, et sealt kostuks meeldivat praksumist.

Uxe ja lae alune on täis riputatud kindaid, sokke, torpasid, saapaid jne. Enda oma leida võib olla hommikul üsnagi keeruline. Äkki peax kõikidele asjadele nime peale tikkima, lähex ehk lihtsamini.

Terje (aka Terts)

Gravitatsioonijõu suurenemise juures mõeldakse mind, kuna õnnestus puu otsa seljakotiga ronida ja neil oli tükk tegu, et mind sealt alla saada. Lisaks näitasin üles annet kukkuda igal pool ja lõpp on lool.
 
Järgmine päev