Külli
Minu jutt (mina-Külli) & neid “minasid” on siin palju. Tanane päev & osa homsetki on määratud rongisõidule. Rong on nagu vanal heal ajal, aga kaasreisijad on haruldaselt vaiksed, viisakad & kained.
Akna taga lähevad puud aina lühemaks ja hanged paksemaks, aga tsivilisatsioonist pääsemise tunnid veel kuidagi ei tule, sest terve tee-äär on usinalt maju täis ehitatud ning betoonkarbid on ju igalpool ühesugused. Muidu sätime asju (suusad, riided, kotid…), kogume energiatagavara ja pühime otsa eest higi, sest kütmisega siin kokku ei hoita.
Hommikul toimus ka lõpux väike tutvustamine. Ilmnes, et kokku on tulnud üsnagi erinevad inimesed, keda ühendab ühine soov nautida ühe külma suusamatka mõnusid.
Valdo: “Lumi sätendab – tähendab, et on külm.”
Vahur: “No siis tuleb hea matk.”
Toivo: “Ega keegi ju ei lootnudki, et ilm sula oleks ja see olekski halb.
Oleme külmax valmis, mida muud need seljakotid on täis.” Mina aga
küll just väga kindel pole, kas mina nii valmis olen. Kott on mul
küll palju väiksem ja riideid selles õige vähe. Keegi
tõmbas käsipidurist. Jee, saan nüüd kirjutada.
Aga tagasi inimeste juurde. Matkakogemusi on õite erinevalt, on elukutselisi, on vanu kalu, on veidi käinuid ja päris algajaid. Polaarrebaseid on aga lausa seitse – ähvardataxe meid vähemuse diktatuuriga…
Me liigume siiski, polnud vist midagi tõsist. (Siiski, üks purjakil venelane tõsteti selle nalja pärast rongist maha). Vanemad käijad räägivad oma seiklusi. Ja juhtunud on nii mõndagi. Aga eks me oleme siin ju teravaid elamusi otsimas.
Ootusärevus.
Nii lõunax kui ka õhtux on magustoidux olnud kõva kõhutäis naeru. Süüa on aga topelt & põhiküsimus on, mida keegi ära sööb.
Vaikus. Õhtune teguviis:
Sasku mängimine & patsipunumine. Sain endale 30 patsi neljalt autorilt! Nüüd on ehk matka lõpuni soengu tegemisega hooletu.
Ja kõik see aeg õpitaxe üxteist tundma ja kümnest
võõrast inimesest hakkab kujunema üx seltskond.