Eeva lugu

Umbes kell 2.00, peale kokkulepitud signaali – lumepall õige akna pihta – anti mind üle matkarahva perre. Olin viimane saabuja. Esimene – Valdo – oli juba lahkunud, ja rahvas tegi viimaseid ettevalmistusi magama minemiseks. Asusin kotti sorteerima, üritades eraldada vajalikku ebavajalikust. Mind toetasid Vahur, Toivo, Gunnar ja Külli. “Lesnõje” parajaks reguleeritud ja kott koos, hävitasin naistepäeva viimase torditüki, millele järgnes veel hulga toitu, mis oleks osutunud ebavajalikuks lisakoormaks. Tund enne ärkamist saime ka meie  “põhku”.

7.30. Tallinn-St.Peterburg. Bussis – vorstileivad – magamine – ajalehed. Ise olin osav ja tihendasin villaseid sokke. Nii jätkus Petrogradini. Seal leides üles vajaliku Moskovskii Vokzali, platseerusime oma kottidega ühes nurgas, mis hiljem osutus ebaõnnestunuks. Nimelt selgus, et pudeli kukkudes kivipõrandale, läheb kaotsi hulk väärtuslikku jooki. Nii jäeti see maha ja koliti vastasnurka. Vaheldumisi käidi linna vaatamisväärsustega tutvumas, matkatarvete kauplustest kuni Jänesesaarel asuva vanglani. Vähem huvitav polnud ka tuulises ja külmas vaksalis istuval vahtkonnal. Kellelegi pakuti “Vahitorni”. Tekkisid soojad suhted aseritega. Ühe “pooliku” eest pakuti portreed joonistama. Valdo leidis ühise keele ametivennaga. Toivo, Marge ja Gunnariga käisin Jänesesaarel, kus määris end meile pähe üks kõneosav giid. Olime vaprad teda külmast lõdisedes kuulama – olime ju ometi maksnud selle eest.

Sooja saamiseks hüppasin mööda treppe. Valdo ohverdas mulle oma naiki (Nike) mütsi. Tehti kukepoksi. Pool tundi enne rongi väljumist Koola poolsaarele sai 9.märts otsa.
 
Järgmine päev