Einari jutt
Kodus on juba nädalajagu päevi matkaasjad seisnud seljakottidest välja valatuna hunnikus põrandal, kust ma siis aeg-ajalt jalaga lükkan asju kahes suunas. Ühte hunnikusse jäävad asjad, mis tuleb koju jätta ja teise hunnikusse asjad, mis kuuluvad edasisele sorteerimisele.
Pühapäeva õhtupoolikul toppisin siis selle hunniku kotti ja asusin Tallinna poole teele. “Kullosse” jõudes olid kohal juba Toivo ning Terje. Valdo koos Terjega sahmisid toiduportse päevade järgi kilekottidesse jagada ja Toivo vaatas enamasti pealt. Esialgu liitusin temaga, kuna Valdo ja Terje oma saladustesse mind ei tahtnudki pühendada. Aegamööda saabus veel igasuguseid inimesi, kellest suur osa ka edaspidi osutusid matkagrupis olevaks. Edaspidi möödus aeg üleüldise sahmimise ja molutamise tähe all, kusjuures mõlemat üheaegselt. Tehti valmis võileibu bussis söömiseks, saadi kätte suusad, kohendati klambreid jne. Kui jõudis kätte toidukottide jagamise aeg, siis Valdo raputas pead ja ütles, et tema küll aru ei saa, kuhu rahvas need toidukotid suudab mahutada, sest välimus oli enamasti neil selline, et “siia küll midagi ei mahu”. Tegelikult mahtus küll, kui mõningaid asju välja võeti ja koju jäeti. Kõik ootasid Eevat, kes pidi saabuma Otepää kandist u.kella poole kahe paiku. Nii ka juhtus, kuid varsti peale seda läks osa rahvast magama, mina nende hulgas.
Külli täiendus
Peeti ka naistepäeva, tordi, veini & sokolaadiga. Olulisemaks
tuleb aga pidada seda, et seoses naistepäevaga said tüdrukud enda
kanda suhteliselt vähe ühiskondlikku vara, mis otseselt viis selleni,
et meie kotid on poole väiksemad – ent siiski rasked…