17.märts 2004.a. Tere, kodu!
Nutt ja hala :-)
Saatsime teised kaaslased Eesti poole teele. Klassika tuli ära – Jaan jäi maha. Kuna ta oli pohmas peaga ja ilma kellata otsustanud üksi minna linna peale kondama. Balti vaksalisse saabus Pärn 4 minutiti peale bussi ärasõitu, mis juba iseenesest oli veninud.
Järgnes operatsioon „Jaan auto peale“. Nad üritasid Svetaga minna tee äärde hääletama, et suvalise autoga bussile järele kimada. Peaaegu oleks õnneks läinud, kui Jaanil neid suusamatkale äärmiselt tarvilikke suuski poleks kaasas olnud. Nii tuli neil tagasi pöörduda ja Tallinna bussi peale pilet osta. Olles Jaani ära saatnud (eestlasest bussijuht nimetas teda lõhna tõttu prükkariks.. – presentkuub on visa omandatud lõhnast loobuma), põrutasime Nevskile pilte ilmutusest kätte saama ning põshkisid ja pliinisid isuga sööma. Kättesaadud pildid tekitasid meis paraku rohkem kurbust kui rõõmu – me Lauraga leidsime, et seebikarp on meiesugustele sitapilditegijatele paras ning Sveta nuttis kaotsiläinud värvide mängu üle. Musta-halli-valged mäed pildil pole karvavõrdki võrreldavad reaalses elus nähtutega. Siiski kui kiuste jäime mõne pildiga ka väga rahule.
Veel ärasaatmisest. Muidugi läks Sveta pool kiireks, kõik püüdsid hullunult raha sirgeks lüüa, ahviajusid jms kaasa osta. Oskaril polnud veel viinasid kotis, nii sõitis ta üksi vaksalisse ära, jättes Sveta poole oma suusad. Täpselt samamoodi neid ära unustades, nagu ta mitmel hommikul oli Linda Kairi kella telki kuuseokste vahele vedelema jätnud. Loodetavasti jõudsid nii kell kui suusad ikka eile õhtuks Vagunisse.
Eile hommikul parasjagu kena pohmakaga ärgates (pool kaheksa hommikul) mõtlesid Nuum ja Einar kõik teised ka üles ajada (ehk uneaega 3,5h). Õnneks korvasid nad selle apsu poes käimise ja kilode pelmeenidega, keefiri ning rjazhenkaga, mis Mari ja minu meelest ei kõlba küll kuhugi.