15.märts 2004.a. Vintsutused raudteesüsteemis.
Nutt ja hala :-)
Oleme juba tükk aega rongis, meil on *ülemised* *külgmised* *erinevates vagunides* kohad. Väga kena. Mõned magavad, mõned enam ei suuda, mõni veel ei suuda ja kogunevad tamburitesse õlut jooma. Sealt neid olevat leidnud milits ja sundis seletuskirja kirjutama, miks neil ei ole registratsiooni lõpppunktis, s.o. Revdas, või kus iganes. Oh-oh. Pole vist viga.
Ah, vot tahtsin öelda, kui sümboolne on, et mäkke me pääsesime väravatest (kaevanduses. Õigemini oli see dokumendikontrolli putka;) ja tagasitulles olid ka peaaegu väravad – mingi imelik hoone: astud sisse – ja kõik muutub: olid mäed, mäed jäidki, aga juba hallid.
Need linnakesed, või õigemini linnad, Kirovsk ja Apatitõ – on küll halli kuninga varjupaigad. Nõnda halle linnasid ma ei ole kunagi näinud. Isegi linna koristusmasin purskab tuhka jää peale. Aga ka teine tendents on silmapaistav: naised kannaad värvilisi spordikombinesoone seljas, omandades sellega naljaka kuju ja värvides linna.
Käisime poes ja nägime peegleid:) Kõige imelikumad olid mustad hambad!
Raadiost kõlab vahel mõni blatnoilaul (s.o. “tõsisete meeste (=vangla) laul”), mida millegi pärast on isegi meeldiv kuulata, olgu see tavaliselt talutamatu kõrtsumüra.
Sveta
Kuna rong oli rahvast puupüsti täis, siis ei õnnestunud meil leida mõistlikku kohta koosistumiseks ja õlle trimpamiseks. Lisaks mõistlikele kohtadele on õnneks olemas pisut vähem mõistlikke kohti, mis pole väga populaarsed – puudus konkurents prügikastipealsele peldikuesisele ruutmeetrile. Hõivasime selle rõõmuga. Tihkematel hetkedel mahtusime ära üheksakesi:) Möödavoorivate kaasreisijate läbi laskmiseks töötasime välja kombinatsioonid 1, 2 ja 3 variatsioonidega a ja b. (Sveta lisa: Nt tuleb tädi prügi ära vedama (komb. 3), Dima võttis kohe vastu ja ütles: „aitäh!“ eesti ja vene keeles. Sellised viisakad ja abivalmis poisid meil on.) Sai joodud õlut, söödud kala ja brõnzat. Õhtusemad tunnid möödusid grokiringide tähe all. Meie pealt, alt ja vahelt voorisid vastavalt võimalusele läbi suitsetajad, prügitoojad, vetsu minejad, raamatumüüjad, vagunisaatjad, nännimüügikäruga pintsaklipslane ja muud siiberdised. Meisse suhtuti enamasti sõbralikult. Saime nägu- ja naeratustpidi tuttavaks mitmete inimestega, kellest koloriitsemad said kiirelt ka hüüdnimed – nt moemees, suur koni, kiire koni, Ronaldo isa, Ronaldo ema, vagunisaatja Maika jms. Maika oli päeva jooksul vaadanud nii mõnegi klaasi põhja, mille tulemusel oli tema töömundrist järele jäänud vaid selle alumine kiht – helekollane viinavõtumaika. Mingil grokihetkel ilmus turske Maika meie ruutmeetrile ning laulis südantlõhestava vene armastuslaulu. Sellele lisaks veel paar rõõmsamat armee- ja lorilaulu. Ning andis muuseas meie üritusele oma ametliku loa:) Peale ühte öösel lõpetasime Age, Mari ja Raidoga viimase poolpudeli viina, sumisesime natuke ja läksime magama. Mari arvas, et tänu sellele viimasele viinale ta magada saigi (ta nimelt kartis kohutavalt, et kukub koikult öösel alla). Hommik tervitas meid singivõileibade ja teega:)
Laura