Päev algab jällegi raudteelaste mõnitustega. Ärkan korduvalt hädaga, kui tualeti kasutamine pole võimalik. Iga kord on tegemist mingi jaamaga ja tualetid on lukus. Ja nii kuni hommikuni. Hommik saabub varakult, sest ärkan Einari matsutamise peale. Tema oli ärganud nälja peale. No kuidas sa lased inimesel üksi süüa, ikka lood alalhoiuinstinkti tõttu kaasa. Peatselt saabuvad naaberkupeest ka Liidi ja Meelis Vind ning hommik jätkub kohvi ja konjakiga, seda kuni lõunani. Inogda i utro dobroje!

Kui konjak otsas asume tegevust otsima. Meelis Vind alustab alumisel korrusel oma peegelkaamera puhastamist, üleval platel aga Einar oma villase teki kohendamist. Hetke pärast kõlab kaamera puhastaja suust karjatus, mille sarnast tavaliselt on kuulda nõlval kui üleval liikujal on kivi jala alt lahti pääsenud. Seekord on aga karjatajaks alumine. Organismis valitseb ilmne piimabakterite ja joogi puudus. Selle leevendamiseks kasutame restoranvaguni teenuseid. Selgub, et õlu restoranvagunis maksab täpselt sama palju kui perroonil või rongis ringiliikuvast puhvetist ostes. Muutume seepeale püsiklientideks. Peale meie on tavaliselt vagunis veel kaks kuni neli külastajat. Pisut murelikuks teeb meid teade, et Moskva ja Peterburi vahel lasti õhku mitusada meetrit raudteed ja rongiliiklust ei ole.