Hommik -24
Lõuna -6 (lume pealt).
Olime onnis. Seal oli külm. Ahi oli soe. Zabroska oli ees. Ja see oli hea. Sõime jälle palju ja hästi. . Laagris käisid kohalikud jäägrid, jõid teed ja ütlesid, et me oleme lorud. Õhtul telgis avaldati lootust, et ma hakkan neile kohe kirjandust tsiteerima. No nii ja nüüd tunded….
Toivo:
See siis ongi Altai. Nüüd, kus nii mitugi
päeva on liigutud suuskadel mööda
Kutšerla jõe orgu ülespoole, tuleb
tõdeda, et minu ilus plaan minna teisele pool Katuni
ahelikku omaette radiaalile, kukkus läbi juba esimese
päeva õhtuks. Põhjused: seljakott
valitses mind, mitte mina seljakotti. Selles mängis
väga tähtsat osa uus, Moskvast ostetud seljakott,
mille tundmaõppimiseks kulus rohkem kui paar tundi.
Võib-olla oleksin ma suutnud ma oma träni (
u.7,15 kg) ka kaasas vedada, kui oleksin, oleksin ja veel
kord oleksin. on see, et peale 3-4 kilomeetrist käiku
olid jalad kui vatti täis. Võhma oli, jaksu
oli, võiks isegi kakelda, aga jalgades polnud enam
jõudu, mis lasknuks teha kasvõi ühe
sammu. Ja seda mitte ainult tõusudel, vaid ka
tasandikel ja laskumistel. Oletan, et väga
tähtsat osa mängis seljakoti seljaosa
täielikult vale reguleerimine. Lisaks sellele oli juba
lõunast saati tunda, et kandadega on midagi valesti.
Õhtul leidsidki kinnitust minu kõige halvimad
kartused ja saapaid jalast võttes nägin, et
mõlemad kannad olid verele hõõrutud.
Järgnevatel päevadel ükski tõus mulle
enam rõõmu ei valmistanud.
Plaanitust aeglasema liikumise üheks põhjuseks, ja mittesugugi väga tähtsusetuks põhjuseks, oli minu esimese päeva totaalne läbipõlemine. Kui teised peavad sind ikka tund kuni poolteist järgi ootama, on asi väga valesti. Teiseks graafikust mahajäämise põhjuseks oli meie esimese õhtu väikene eksimine ja ronimine ilmatu kõrge künka otsa, kuhu siis telk püsti pandi ja rahvas laagrisse jäi. Ööbimine oligi sinna planeeritud ja sellega oli kõik korras. Alles hommikul selgus, et koht on vale.
Rajad. Tee Tjungurist Kutšerla järveni on vihastama panevalt nürimeelne. Esmalt pürstid üles mäkke. Teed mingi meeletu tõusu, kulutad roppu moodi jõudu ja higistad nagu hipodroomi hobune. Siis, selle asemel, et minna kõrgust kaotamata mööda mäekülge edasi, kuni ollakse taas Kušerla jõega ühel tasapinnal, sööstab rada teed valimata alla orgu, et taas tõusta ja taas laskuda. Juhtub, et teinekord on lausa tegu, et libedal rajal püsti jääda ja mitte koos seljakotiga nõlvakust alla veereda.Lumi. Lund on napilt. Sügavamates kohtades vast poolde säärde. Kuid see pole reegel. Näiteks möödunud aastal oli kohalike sõnul olnud lund nii, et tapab. Aastad pole vennad, seepärast ei saa väita, et Katuni aheliku põhjanõlvad vaevlevad alatises lumepuuduses. Lihtsalt meil on vedanud.
Eelmine päev
Järgmine päev
Päeviku
avaleht