Kelly
T - bussis palav, väljas tavaline. See päev algas äratusega keset ööd, kell 4, sest juba kell 5 pidi algama meie bussisõit tagasi kodu poole. Tundub, et matkal on kõik varase tõusmisega harjunud, sest varsti pärast kella helisemist olid kõik jalul ja sahmisid oma asjadega. Kell 5 paistsidki pimeduses bussi tuled, kogusime oma kraami kokku ja lahkusime Tjungurist hommikupimeduses. Bussi kirjeldamiseks tuleb öelda, et kuigi tema rattad, kere ja muud osad ei tundunud väga kindlalt ühendatud olevat, pidas ta mägiteedel rappumisele edukalt vastu. Põhiosa bussist moodustas pakiruum, meie kügelesime reisijate istmetel, mis muidugi 9 inimese jaoks mõeldud polnud. Peagi lisandus meile reisikaaslaseks kohalik laiapõseline tädi, kes reipalt juhi kõrval armatuurlaual reisis ning koos temaga saabus bussi veel hulk kartuleid, mune, piima ja lehma pea, mis pidid jõudma Biiskisse üliõpilastele toiduks. Sõitsime seekord mitte tuldud teed, vaid lõikasime, hoides kõrvale miilitsa kontrollpunktidest, kuna nagu selgus, polnud juhil reisijate vedamiseks litsentsi. Ümbersõiduks ühest miilitasapunktist loksusime tunni jagu mööda steppi, kus tee oli väga tinglikult olemas ja mille kohta ka juht vahepeal märkis, et suviti on seal soo. See sõit raputas põhjalikult siseorganeid ja kes selle peale merehaigeks ei jäänud, sel ei tasu seda tõbe kartagi. Taas maanteele jõudnud, tehti "metsapeatus" , mis lagedas stepis tähendas seda, et meesinimesed seisid kraavi serval reas ja naised kükitasid eemal. Meie mägedes olemise ajaga oli lumi tublisti sulanud ja maastik muutunud kuluvärvi kollaseks, mäed metsaga pruunid. Sellise kevadpäiksega nagu täna oli sõita ilus. ületasime mitmeid kurusid, vahepeal lahkus meist kohalik tädi, kes asus edasi hääletama talle vajalikus suunas. Teedel hääletamine on siinkandis täiesti tavaline liikumisviis ja paistab, et toimiv, kuigi hääletatakse ka teedel, kus käib võibolla 3 autot päevas. Ületasime Altai krai piiri ja tee muutus järjest laugemaks, külad järjest logumateks, metsad järjest kaskederohkemaks. Põhiosa ülejäänud teest Biiskini mina magasin, kohale jõudsime enne kella 16.
Veel enne linna sissesõitu peatas meie bussi siiski
miilits ja juht pidi 300 rublast loobuma. Biiskis viis ta
meid raudteejaama lähistele, et mitte jaama ees
põrkuda kohaliku taksojuhtide maffiaga, kes on
tõeliselt elujõuline kamp. Lähenesime
jaamale kuskilt laohoonete vahelt, leidsime, et rongini on
oma 4 tundi aega. Selle jooksul jõudis
süüa, lähikonnas hulkuda, koju helistada
jne. Õhtul kell 20 läks rong Barnauli, loksudes
tervelt 4 tundi. Need said maha magatud.