Vahur
Naistepäev
Temperatuur -15°C
Eelmisel õhtul selgus mõnevõrra üllatuslikult tõsiasi, et mul ja Kollil tuleb hommikul kokanaadis olla.
Äratus 5.45. Kuramuse raske oli üles saada, kuigi tänane külmööbimine oli täitsa mõnus. Ei olnudki liiga kitsa ja jahe.
Hommikusi toimetusi toimetades tuli meil mõte, et naistepäeva puhul tuleks grupi naisperet kuidagi eriliselt meeles pidada.
(Jätkan 9. märtsil kell 6.50. Etterutates- eilne päev oli üsna raske - päeva kilometraaz oli matka pikim.
Eile õhtul alanud nägemisprobleemid jätkuvad mul ka täna. Teadjamate diagnoos- lumepimedus). Kahjuks selgus, et surpriisid olid otsas. Pärast mõningaid mõttetalguid leidsime lahenduse- tass kohvi ja Kolli ülihead magusad saiakuivikud telki. Mõeldud tehtud. Koll pidas ka veikese asjakohase kõne. Naised olid pisarateni liigutatud. Rohkem neile siiski armu ei antud. Peale seda veikest tseremooniat jätkus laagrielu tavalises rütmis (v.a. tervitus Kolli naisele, kellel on täna sünnipäev) söömine, telgi ja kottide pakkimine, tee joomine ning teele.
Väljakujunenud korra järgi olime mina ja Koll
viimased teeleasujad. Tänase päeva
peaeesmärk oli ületada Nemõtski kuru ja
jõuda välja mahajäetud zabroskani Kutserla
järve tipus. Olin Gunnariga eelmine päev teinud
luure, siis veel oletatavale Nemõtski kurule.
Teadjamad räägivad, et see on 1 A kuru. Paksu
jääkooriku tõttu oli üsna raske
korralikku rada teha. Lõppkokkuvõttes sai
siiski päris korralik highway. Kuru ülaaosas tuli
suusad ära võtta. Gunnar kihutas
mööda kiviklibust kaljut üles. Ise
otsustasin, lootuses, et see on õige kuru,
järgmiseks päevaks lumesse astmed toksida.
Õnneks pidasid saapad vastu.
Niisiis oli meil tänaseks kuru ületamiseks
päris korralik highway. Ainukeseks probleemiks oli
eilne sulalumi, mis täna hommikuks oli jääs.
Lõpuotsa rahval oli suuri probleeme pidamisega,
suhteliselt järsu nõlva tõttu oleks
suuskade tagasi libisemine andnud pikka liu allapoole ning
hulga ebatsensuurseid sõnu. Keegi siiski seda
lõbu ei pakkunud.
Esimesed jõudsid kurule 12.00, laagrist lahkuti
9.00. Kurul kirjutasime kirjakese järgmistele
matkajatele. Kohustuslikud pildid.
Ja orgasmodroom võiski alata! Allamäge,
pikalt-pikalt allamäge! Laskusime Joldo-Airõ
jõeorgu. Natuke enne oru põhja asendus
orgasmodroom huiadroomiga. Laskuda tuli puude ning
kivirahnude vahel ja üle, kohati puusani lumme
vajudes. Eriti raske oli see esimesele, kes rada ajas.
Lõpuks saime siiski alla, kus paistis üks suusarada. Ilmselt olid selle ajanud venkud, kes 12. veebruaril olid samas suunas meiega Nemõtski kuru ületanud. Ehkki korralikku rada enam ei olnud, järgi oli kohati vaevumärgatav jälg, sai üle põlve lumme vajumata siiski suusatada. Metsa all olid venkud teinud päris huvitava suusakrossi raja- üle kivide ja kändude, järsud kurvid järskude laskumiste lõpus. Iseenesest huvitav, aga vahest pani kiruma. Tekkis ka moto- kust venkud on läinud peame meie ka saama, on nad inimesed nagu meiegi.
Viimases lõpus laskus jõgi kosena. Alguses üritas osa rahvast suuskadega kosest laskuda, aga veendus õige pea selle mõttetuses. Mina ,Aleks, Kristinka ja Kats haarasime kohe suusad kaenlasse ja läksime mööda metsa alla tallatud rada alla, väikese Arukoni (ülemise Kutzerla) järve äärde. Kell oli selleks ajaks umbes viie umber. Kiire nõupidamine ja kes kuidas liikus edasi Kutzerla järve äärde, kus oli meie zabroska.
Zabroska kohas jagati sinna jäetud toidukorrad. Söödi lõuna (kell 17.45)- sokolaadid, küpsised ja pähklid.
Pärast linnupetet edasi, üle Kutzerla järve onnikeste poole. Järvel olid lumevaalud vaheldumisi kiilasjääga. Vabal valikul osa rahvast liugles jalgsi ja osa suuskadega. Onnideni jõudsime ca 19.30, igatahes väga pimedas.
Kõigepealt tuli hea kombe kohaselt juua tassike teed kohaliku jahimehega (ta oli mingil määral selle nn. turismibaasi valvur), kes meid parast "onni" juhatas.
Tavapärased laagritööd: puude
lõhkumine (ära jäi otsimine), vee toomine
ja söögi tegemine.
Naistepäeva õhtusöök oli hea, aga
vist natuke põhja kõrbend. Einar tõi
oma surpriisi välja, milleks oli kala ja erilise
aplausi saatel ka pudeli Vanakat. Märkimata ei saa
jätta ka pannkooke suhkru ja kakaoga. Pikast
päevast hoolimata kestab trall poole ööni.
Minul silmad valutavad ja jooksevad vett.