Kojusõit
16.august
Hommikul asusime teele Vana Tsara poole. Liikusime luidetel noorte jäljeküttide kombel pidades hoolega silmas seal leiduvaid jälgi ja nende järgi liikudes saime Kesk-Sakukani jõest üle märksa hõlpsamalt kui enne. Jõe vasak kallas oli jällegi see, mis suutis meid hullutada meeletu hulga sinikatega. Edasine liikumine osutus aga märksa igavamaks ja tüütumaks, peas vaid üks soov- jõuda lõpuks sellelt teelt ära, Vanasse Tsarasse. Pärastlõunal sinna me ka jõudsime, maabusime jällegi tuttava spordikooli õue peal, ostsime kohalikust poekesest mahla, õlut, saia ja vorsti. Vorstiga oli eriskummaline lugu- nimelt oli meie maitsmismeel võõrdunud vahepealsete nädalatega keeduvorsti maitsest ja me ei suutnudki tabada, et vorstil oleks mingi maitse. Küll aga suutsid tabada seda kohalikud krantsid, kellele vorstikile äraöömine pakkus suurt rõõmu. Kohalikud krantsid erinevad märgatavalt Eesti koertest, olles enamasti laikade ja mingit tundmatut liiki karvaste olevuste järeltulijad. Bussisõidul Vanast Tsarast Uude Tsarasse, kus on ka raudteejaam vilksas pähe mõte, et oleme ikka ainulaadselt eksootilises kohas, kuhu eestlase jalg astub ilmselt märksa harvemini kui kuumadele lõunamere saartele. Raudteejaamas läks meil rongile asumine ilusasti ja peagi olime Severobaikalski poole teel.
17.august
Severobaikalsk on linn, kust sai alguse BAM-i teine etapp, nii nagu meie seda tunneme. Esimene etapp ehitati märksa varem Taiðetist Severobaikalskini. Linn koosneb kahest osast- vana, barakkidega osa ja uus osa mis on ehitatud Leningradi ehitajate poolt seitsmekümnendatel. Jagunesime linna peal rühmadeks erinevate eesmärkidega hulkumise suhtes. Käisime söömas ja kogesime teenindust, kus osa meie tellimusest unustati lihtsalt ära, samuti ei õnnestunud meil leida kohta, kus saaksime oma ihu harida. Õhtul sõitsime kohaliku marsaga Baikali järve äärde ööbima, et hommikul kenasti sadamasse jõuda. Baikali äärest korjasime hulganisti kivikesi ja kõvemad meist käisid "ujumas" väitega, et "olgu, mis on, aga Baikalis peab ujuda saama.".
18.august
Laevale minnes marssis meie seltskond Severobaikalski sadmasse kahes grupis. Üks grupp sattus mingile paadisillale ja küsimusele, et kuskohast väljub laev, saime vastuseks, et mingit laeva ei väljugi. Peale hääduse ja sõnastuse korrigeerimist ja sõna laev asendamist sõnaga Raketa, saime teada, et tuleb marssida koos oma kolaga ca 1 km ring ümber Baikali järvelaevastiku sõjaväeosa ja helikopteri maandumisplatsi. Läksime. Kohale jõudes, ilmus sõjaväeosa territooriumile meie teine grupp, kellele tormas vastu pilotkaga asjamees ja väitis, et siit küll läbi ei saa, sest paljud on üle mingi serva ronides vette kukkunud ja seetõttu ta meid sinna ei lase. Lühikese vestluse tulemusel jätkas grupp oma teekonda, korrigeerides vastavalt saadud näpunäidetele pisut suunda. Nagu selgus, piisas lihtsalt Ilmari selgitusest, et "mõ opõtnõje alpinistõ ja ei kuku", et mitðman loobuks takistuste tegemisest. Nii poetigi kopteri tiibade alt läbi ja ületati edukalt kaidevahelist veeriba ühendav võrkaia tükk, võites kokkuvõttes vähemalt 1.2 km teepikkust pampudega. Vaatasime toimuvat ja katsime kaile laua hommikusöögiks, meenutades ja praktiseerides kunagi loetut teemal "Mida kõike saab teha võiga". Kuna kõik ei tulnud kohe meelde, siis jätkasime laevas.
Vestluses laevateenistujaga selgus ka üks kohaliku transpordi eripära (siinkirjutaja arvates). Irkutski ja Severobaikalski vahel liikuv Raketa väljub üle päeva. Piletite eelmüük toimub ainult Irkutskis. Severobaikalskis tuleb loota vaid elevale järjekorrale. Laev ise on järveäärse elu seisukohalt oluline. Sõidu ajal tehti mitmeid peatusi, milles võeti peale mootorpaatidega kohaletoimetetatavaid reisijaid ja kala. Vastukaubana laaditi mootorpaatidesse mitmesuguseid toiduaineid. Kindlasti võib öelda, et põnevam on sõita Severobaikalskist Irkutskisse. Siis toob ümberkolimine ühelt aluselt kahele väiksemale mõnusa vahelduse juba üsna pikalt kestnud merereisi. Raketa millegipärast Angara peal ei sõitnud (või oli siiski tegemist mingit sorti õppusega, nagu vahepeal keegi aru sai?).
19.august
Lennuliiklus kinnitas juba aastatuhandeid tuntud rahvatarkust, et viimased saavad esimesteks ja esimesed viimasteks ning see võib muutuda hetkega. Nimelt ei jätkunud üheksale inimesele Irkutsk-Piiter lennule pileteid. Oli ainult kuuele. Geniaalse mõttetöö tulemusel ostsime business klassi piletit ka. Irkutskis esimestena lennukisse minnes leidsime eest karvase ja magava businessmani. Ja maganud oli ta seal kindlasti rohkem kui need napp 2 minutit mis reisijate pealetuleku algusest oli kulunud. Siis kostus veel 10 minuti jooksul erinevas sõnastuses hõikeid, mille eesmärgiks oli saada kontakst mehhanikuga. Lendamise ajal midagi eriskummalist ei toimunud. Ainult päike tundus millegi taha takerdunud olevat, sest kuue tunni jooksul ei suutnud ta kuidagi üles saada. See-eest oli väljumine lennukist emotsiooniderikas. Sealsel lennufimal olla kord, et businessklassile tuukse eraldi trepp ja nad viiakse autoga lennujaama hooneni. Peale stuuardesside pikki läbirääkimisi kellegiga, lahendati olukord nii, et kamanadati meid välja läbi turistiklassi ukse. Auto ootamisest keeldusime vastastikuseid viisakusi vahetades ja jõudsime napilt teisele lennujaama viivale bussile. Ülejäänud matkaseltskond juba ootas.
Iseenesest 8 tundi kestnud lennukisõit nägi +6 tunnise ajavahe tõttu pisut kummaline välja: olles öösel kella 6 paiku õhku tõusnud, maandusime 8 ajal juba Peterburis: lennusõit on ajavõit :-)
Piiteris suundusime lennujaamas joonelt oma pampudega Eurolinesi bussipeatuse poole. Eurolinesi kassad asuvad sadakond meetit Balti vaksalist eemal, bussid aga väljuvad otse vaksali eest. Bussijaamas imes meie külge parasiidina mees, kes sõitis mikrobussiga Tallinna poole. Osad meist suundusidki tema mikrobussi.
Jõudsime parasiidiga Eestisse kell 12 paiku. Tee peal püüdsime osta pimeduses hiilgavat teetmantlabidat, ukrainast toodud toorest pekki, mida tingimata tuli eestisse kaasa võtta narva venelastele mõeldud Kingissepa turult, püüdsime maha müüa üht võõrtöölist ukraina keevitajatk, kes meil kaasas oli Jõhvi vagunitööstusele - edutult, vaatasime krahv demidovi pandud mälestussammast, mille peale isegi mahvija hammas ei hakka, värisesime, vaadates kuidas teist ööpäeva vahetpidamata sõites lõpetav ukrainlasest jõhvis elav juht püüav ärkvel püsida, ja üldse saime vene elust Eestis paljugi teada.
Teised, kes otsustasid olla kauem emakese venemaa pinnal, ei läinud parasiidiga sõitma ja kolasid pärastlõunani või veelgi kauem mööda Piiterit. Sai külastatud meile lähima suurlinna traditsioonilisi paiku: Nevski prospekt, Paleeväljak, Vaskratsanik jne. Eestisse jõudmine ei valmistanud probleeme kellelegi.