Matka algus

Matka pealehele

Väljasõit oli Eestist 26.juulil Moskva rongiga. Kuna Eurolines oli oma bussigraafikut just muutnud meile ebasobivas suunas, siis jäi meil rongipiletite ostmine üsna viimasele hetkele. Sellest tulenevalt oleksime saanud osta kupeepiletid ühekaupa ülemistele kohtadele ja kõik eraldi kupeedesse. Otsustasime siiski sõita üheskoos ja üldvagunis, mis oli meie jaoks uus kogemus. Esiteks oli üldvagun väljast täiesti tavaline vene vagun, seest aga kaasaegselt ja korralikult ära remonditud, meenutades samasuguseid Lääne-Euroopas sõitvaid ronge. Samuti läks piiriületus kenasti. Vene piirivalvurid ja teised asjapulgad, kes sageli armastavad rongireisijate kallal oma võimu tarvitada ja lisateenistust välja norida, ei hakanud vähemalt sel korral suure rahvahulga kallal midagi taolist proovimagi. Korraks tekitas meis nõutust see, et nõuti meie vastuvõtva organisatsiooni nime ja aadressi. Pisikese arupärimise järgi kirjutasime vastuvõtjateks viisadel oleva turismifirma ja aadressiks "gorod Moskva".

Ärasõit Tartust Jõhvi, rongile.

Seltskond asus rongile osade kaupa Tallinnast, Tapalt ja Jõhvist. Igaks juhuks said bussipiletid Tartust Jõhvi võetud nii, et kui keegi peaks mingil põhjusel maha jääma, jõuab ta veel ka järgmise bussiga rongile. Mingil hetkel (nii oma 10 min. enne bussi väljumist) tekkis vaidlus saatma tulnud Kristaga, et kas Enok tuleb enne või pärast bussi väljumisaega. Loomulikult oli õigus Kristal. Enok ilmus nähtavale 7 minutit peale bussi ametlikku väljumisaega. Põnevust lisas asjaolu, et kogu piiriületuseks vajaminev dokumentatsioon oli Enoki käes.

Hommikune Moskva tervitas meid korraliku kuumusega. Vaksalite vahelise väljaku alt seljakotte teise jaama viies, saime särgid korralikult märjaks. Oma osa mängis kindlasti ka see, et toiduained olid üsna ebamugavates kandekottides-kastides.

Moskva raudteejaamas

Ilmselt teavad kõik vene kuulsa sordiaretaja geniaalset mõtet ristata arbuus ja prussakas lootuses, et kohe peale lahtilõikamist jooksevad seemned minema. Tänasel päeval võib öelda, et töö selles suunas käib ja üht-teist on juba ka ette näidata. Nimelt õnnestus Moskva raudteejaamast osta rosinasai, mille pooleksmurdmisele järgnes pea kõigi saia sisse pandud rosinate lahkumine

Moskva-Tõnda rongi vagunisaatja tegi meid nähes dramaatilise zhesti ja arvas, et me oma nasvärgiga küll rongi peale ei mahu. Enoki rahulik selgitus, et ta on juba mitukümmend aastat niimoodi reisinud ja alati ära mahtunud, muutis vagunisaatja imekombel veidi rahulikumaks. Peale me mahtusime ja peagi muutus üks kupee meie staabiks.

Järgnevad neli ja pool ööpäeva möödusid rongiga mööda venemaa avarusi loksudes. Omal kohal olid nii Uurali tunnelid kui perroonikaubandus igas vähegi suuremas rongipeatuses. Oma põhitoiduse rongisõidu vältel hankisimegi just perroonidelt: pirukad, keefir, mineraalvesi, limonaadid, keedetud kartulid ja suitsutatud kalad ja vene õlu. Kui me aga tahtsime hankida vahepeal veidi kangemat kraami, siis see osutus ilmvõimatuks. Karmi karistuse ähvardusel on see keelatud. Kange alkoholi puudumine oli kompenseeritud kange siidri (14grd) olemasoluga lettidel.

Restoranvagun oli ootuspäraselt üsna õnnetu menüüga ja ka hinnatase oli oluliselt kõrgem kui pakutava kvaliteet. Rongisõidu viimastel päevadel hakkas ka ajavahe oma mõju avaldama (Lõpp-punktis Eestiga +7 tundi)

Etteruttavalt tuleb mainida paari fakti ka matkamenüü kohta. Esiteks selgus üsna matka alguses, et ega igaks päevaks süüa polnudki ette nähtud, vaid söögipäevad olid 1. august, 2. august, 4. august, 5. august jne. Miskipärast 3. augustist siiski algselt ettenähtud veepäeva ei kujunenud ning kergemeelselt söödi ära lihtsalt järgmise päeva toit. Kuid teiseks tuleb tunnistada, et vähemalt suvistes tingimustes tasus selline 1-päevane kokkuhoid end igati ära ning sööki jagus väga täpselt: viimasel hommikul visati patta viimased helbed ning ülejäänud pool kilo soola ja maitseained kaevas Jaak kirkaga lihtsalt luidetesse (mis oli loomulikult pisut ennatlik, sest Severobaikalskis oli täpselt sedasama liivakaevatud sidrunipipart tomatite kõrvale lausa hädasti vaja).

Ajavahe kompenseerimine

Arvestades asjaolu, et Eesti aeg ja Uus-Tsara aeg erinesid 7 tundi, tuli 4.5 päeva jooksul peaaegu 2 tunni võrra oma õhtust käitumist muuta. Teadagi ei ole see kerge tegevus ja et programm oli läbi mõtlemata, juhtus iga nii, et valget aega jäi järjest vähemaks. Vaevalt said silmad lahti teha ja hommikust süüa kui hakkas hämarduma. Seevastu oli õhtul hea rahulik, tundus nagu sõidaksime vagunis ainult meie ja unine vagunisaatja. Arvatavalt kolmandal päeval tuli asi teemaks ja lahendusena pakuti sama tsükli teadlikku jätkamist nii, et Uus-Tsaras öösel kell 3 ärgates oleks tunne nagu hommikul kodus. Üksmeelset heakskiitu ei saanud ettepanek oma lühinägelikkuse tõttu, sest lahendatud oleks saanud vaid öise ärkamisega seotu. Ühist otsust ei paraku ei sündinudki ja igaüks lahendas asja personaalselt.

Meditsiinilised olukorrad rongis

Ohtlikes olukordades on oluline vastu võtta kiired ja olukorda kainelt hindavad otsused. Enok tõmbas söögi kurku. Köhimine ei olnud kestnud veel poolt minutitki kui kogu seltskond asus asja arutama. Pakuti välja 3 varianti, milledest eelmisel sajandil sageli kasutatud seljale tampimise meetodi kasutamisest loobuti patsiendi keskmisest kõrgema (otsus võeti vastu välise ülevaatuse alusel, sest patsient keeldus seda ütlemast) vanuse tõttu üksmeelselt. Järele jäi 2 varianti: viimasel ajal järjest rohkem levima hakanud purgeeni doseerimise meetod ja kaasaegse meditsiini võimalusi kasutav kirurgiline sekkumine, mis konkreetsel juhul oleks seisnenud võõrkeha eemaldadamises hingamisteedest skalpelli kasutades.

Peale mõneminutilist vaagimist jõuti ostusele, et proovitakse esialgu purgeeniga, sest peale kirurgilise sekkumise ebaõnnestumist ei pruugi seni suhteliselt häid tulemusi andnud meetodi kasutamine osutuda võimalikuks. Kohe peale otsuse vastuvõtmist patsiendi hapnikuvahetus taastus.

Teine tõsisem vahejuhtum oli seotud Enoki prillide kadumisega. Pealiskaudsel vaatlemisel prille leidmata (vaatlemine sai olla tõesti vaid pealiskaudne, sest reeglina pesitseti üheksakesi ühes kupees) ootas Enok suuremat kära tegemata ära pikema peatuse kui kogu seltskond lahkus perroonile asju ostma ja asus siis kogu kupees leiduvat materjali ümber tõstma. Leidmata isegi klaasikilde ja traaditükikesi väljus ka Enok pettunult. Suur oli aga tema rõõm kui Els ulatas tagasitulles oma peast talle prillid.

Siiski ei lõppenud kõik kadumised nii meeldivalt. Enoki poolt enne perroonile minekut kupees nähtavale kohale jäänud mobiil lahkus meie juurest jäädavalt.

Seega võib kaasaja inimeste kohta järjest kindlamalt öelda, et rohkem kui füüsilist, vajavad nad üha enam psühholoogilist abi.

Teaduslik tegevus rongis

Rongisõidul on teatavasti vaimule vabastav mõju (tegelikult muidugi piisab suure raudteejaama lähedusest, vt. juhtum rosinasaiaga). Juba teisel päeval saime aru, et kui elevant on kaenla all, on tegemist aksessuaariga.

Ka mõned olulised seaduspärad said samal päeval oma sõnastuse: Pole vahet, kas mingi ruumi uks on kinni või lahti olukorras, kus ruum on hõivatud. Sellele postulaadile defineeriti siiski kohe ka vastulause, mille sisu näitas, et rongisõit ei mõju kõigile mitte ühtemoodi ja osa inimesi võib muutuda agressiivsemaks. Vastulause ise oli niisugune: Mida kinnisem uks, seda suurem vahe. Samas oli siiski kogu seltskond nõus relatiivsusteooriast tulenevate sesiukohtadega, mis said oma sõnastuse järgnevas kahes lauses: Seisvas rongis on aja kulg aeglasem kui sõitvas rongis ja ei sõltu rongi kiirusest eeldusel, et rong sõidab väljaspool asulat (lause aja relatiivsusest). Aja kulg ühel ja teiselpool ust toimub erineva kiirusega (lause ruumi relatiivsusest).

Lisaks uutele avastustele hariti ka kaaslasi. Mõnele valmistas üllatuse, et kaladel ja seentel polegi geene. Kalade puhul tuli muidugi möönda, et suurematel näiteks haidel peale inimese allaneelamist) siiski vahel on. Teine jälle sai targemaks keemias, mis seisnes dihüdromonooksiidi olemuse mõistmises.

Rongi pealt ronisime maha 1.augustil Novaja Tðara raudteejaamas kohaliku aja järgi kaugelt peale südaööd ja kuna meil polnud minna kuhugile, siis harjumuspäraselt keerasime ennast rongijaamas põrandale magama. Osadele inimestele tundus sealjuures paremana ronida kas pinkide alla või peale, kuid kokkuvõtlikult ei olnud need väga head mõtted.

Hommikul tõusime üles ja hakkasime organiseeruma, st. laiali läksid meeskonnad, kes pidid uurima transpordivõimalusi mägedesse ning registreerumist miilitsas ja päästeteenistuses. Esimesed muljed kinnitasid, et pühapäevase päeva tõttu on need kõik pea võimatud ja nii me kolisimegi raudteejaama vastas olevasse võõrastemajja "Kodar". Võõrastemaja oli suhteliselt armetukene, aga ega me ei oodanudki presidendisviiti. Päästeteenistuse registreerimise saime siiski kohalikus koduloomuuseumis tehtud.

Lõbustasime ennast kohalike vaatamisväärsustega. Juba 2002.a. meelde jäänud kohalik grusiinlasest taksojuht sõidutas meid kohaliku kuumaveebasseini juurde, kus me siis imestusega täheldasime, et kuumaveeallikad on tegelikult armetusse putkasse paigutatud 4 tavalist vanni, millesse saab siis jämedast voolikust vett lasta. Et aga voolikust tulev vesi on liiga kuum (ca 70°C), siis tuli külma vett juurde tuua ämbriga paarisaja meetri kauguselt laugastest.

Õhtul käisime kohalikul diskol, kus sõbrunesime kohalikega igati ja kohati oli mõnel meist liigagi lõbus... (Täpsemast ajalugu vaikib)

Uus-Tsara linnapilt ja inimesed

Linnapilti mõjutas kõige rohkem kunagi kehtinud põhimõte, et iga suurem jaam sai ühe liiduvabariigi näo. Antud juhul oli tegemist kasahhi ehitajate kingitusega ja monteeritavast raudbetoonist ehitised kandsid kasahhi rahvuslikke mustreid. Majade eneste kuju oli siiski neljakandiline ja meenustas kooligeomeetriast tuntuks saanud risttahukat. Pisut pehmemat joont ja ehitajate rahvuslikku eripära lisas rangete täisnurkade puudumine. Osa muuseumis välja pandud maketil näidatud hoonetest oli kahjuks ka siiani ehitamata. Linnaehituse alguses valitsenud tingimustest 25 aastata tagasi andsid aimu ajutiste barakkide rajoon, mida elamiseks kasutatakse siiani. Uude linna elamasunud inimesed olid väga loomasõbralikud. Hulkuvatele koertele ja kassidele oli rajatud küttega ridaelemud.

Peamiselt raudteeteenidusest ja metsandusest elatuv elanikkond oli ratsionaalse ellusuhtumisega. Linna 2000 inimese kohta oli ca 30 poodi ja see on ka arusaadav. Suvi on ju lühike ja kes ikka viitsib külmaga kaugele poodi tormata. Loobutud oli kultuurrohumaadest korruselamute ümber ja kogu viljakandev pind oli kaetud kartuliistandusega. Pargi kunstilise kujuga kõnniteede rajamisega oli küll juba alustatud, kuid õnneks oldi veast õigel ajal aru saadud ja kahju oli minimaalne. Teid enam üles ei võetud, aga kartuli sai ka niisama vahele istutada.

Riietumine kohalikel pidustustel

Võib väita, et kaasaegses maailmas võib enamusele pidudest ilmuda pretensioonitus casualis. On ju selge, et keegi ei jaksa kaasas vedada pistpluuse, tikk-kontsaga kingi, kalamehesäärikuid, presentjakke ja muud sellist, mida kohalik rahvas traditsioonilise pidurõivana kasutab.

Järgmisel hommikul hakkasime oma dokumente miilitsas vormistama. See oli tõeliselt huvitav ettevõtmine vene bürokraatias. Ametniku suuremeelsuse tõttu saime oma dokumente vormistada juba esmaspäeval, ehkki ametlik vastuvõtuaeg pidi tulema alles kolmapäeval. Miilitsamajast suudeti leida üks vajalik blankett, koopiamasin tuli külast ise otsida.

Registreerimiseks pidime aga tasuma riigilõivu ja seda saab teha hoiukassas, mis asub paarkümmend versta eemal asuvas naaberasulas Vana Tsara. Kolm meist sõitis siis bussiga sinna ja hakkas hoiukassas dokumente vormistama. Iga inimese kohta tuli täita eraldi kviitung, kus polnud loomulikult vajaliku teksti jaoks ruumi jäetud. See oli üsna pikk ja vaevaline ettevõtmine. Lõpuks saime blanketid täidetud ja ka igaühe kohta edukalt 20 rubla riigilõivu ära makstud. Seejärel sõitsime bussiga tagasi ja olime kulutanud mõttetult väikse raha maksmiseks ebaproportsionaalselt palju aega ja vaeva.

Novaja Tsara koduloomuuseum on kindlasti vähemalt ühe korra külastamist väärt. Seal on oma väljapanekud BAM-i ajaloo kohta, kohalike päriselanike evenkide ja eveenide kohta, samuti Gulagi ajastu ekspositsiooniga tuba. Ostsime postkaarte ja mõned meist ostsid endale ka väikseid poolvääriskivide tðaroiidi ja serdooliku tükikesi.

3.augustiks olime lõpuks jõudnud niikaugele, et saime hakata liikuma tsivilisatsioonist välja. Kõigepealt bussiga paarkümmend kilomeetrit vanasse Tðarasse ja seal hakkasime otsima kedagi kellega me saaksime ka edasi sõita. Edasine tee on läbitav ainult suurtele ja võimsatele maastikumasinatele. Kohalike käest juhatust saanud esimesed paar kohta ei viinud meid sihile, ühel oli autol mootor masinalt maha tõstetud, teine oli ise Novosibirskisse mitme tuhande kilomeetri kaugusele sõitnud. Alles kolmanda mehe juures tundus, et hakkab näkkama. Lubas oma KAMAZiga meid ära viia. Läksime siis kiiresti teiste juurde, et neilegi rõõmsast uudisest teada anda ja manitseda, et enam laiali ei joostaks. Möödus tunnike, aga KAMAZi ei kusagil. (Neile kes ei tea, siis KAMAZ on suur veoauto, nii nagu tänapäeval Eestis sõidavad Scaniad, Volvod, Man-id jt, ainult, et vene toodang ja kõlbulik liikuma ka mujal kui asfalt.) Möödus veelgi veidi aega ja spordikooli õue peale, kus me platseerusime tuli hirmsa kolinaga linttransportöör. Selgus, et see oligi meile mõeldud liikur. Egas midagi, kotid peale ja teele. Algul oli liikumine vägagi huvitav, raske masin liikus hirmsa kolinaga suurtest lompidest läbi, küngastest ja jõekallastest üles-alla ning tuul peaaegu et vihises kõrvus. Ühel hetkel jäi aga aparaat meie all seisma, selgus et ühel roomikulülil oli pragu sisse tulnud ja vajas väljavahetamist. Saime jutule ka kabiinis kaasreisijana istuva vanamehega, kellel on Tartus sugulasi. Roomiku parandamine ei nõudnud väga suurt aja- ja vaevakulu ning rõõmsalt lõgistasime varsti edasi mööda üles-alla suurematest ja väiksematest küngastest. Jõudes mägede piirile, jäi suur loom meie istumise all ootamatult vait. Noor juht ronis kabiinist välja, kohmitses midagi mootori kallal ja selgus ka seismajäämise põhjustanud rike- nimelt oli kütus otsa saanud. Mees teatas, et edasi ta sõita enam ei saa ja pöördub tagasi. Meie muidugi ei tahtnud talle seepeale erilise innuga raha maksma hakata. Veidike toimus lehmakauplemist, mees vaatas sõiduki kütusepaake veelkord üle, kuid tema otsus oli endiselt kindel, et edasi ta meiega ei sõida. Esialgne lubadus oli meiega sõita "Mramornõi" külgoruni, kuid selleni oli veel pool maad ees. Nii jäigi summa esialgu kokkulepitust väiksemaks, esialgsest 3500 rublast sai juht veidi enam kui pool.

Etterutates tuleb öelda, et "Mramornõi" külgoruni ei ole käesoleval ajal ühegi masinaga võimalik sõita, kui, siis võib-olla soolomootorrattaga. Tahes-tahtmata oleksime edasi saanud vast 5-6 km kohast, kus meid maha pandi. Agaramad hakkasid maskeraadi korraldama, kraamisid välja oma sääsevõrgud ja muu atribuutika ning hakkasime pisitasa liikuma. Ülevalt tulid alla ka mitmed vene turistid, kellega me konsulteerisime all- ja ülevalpool valitsevate tingimuste kohta. Midagi rõõmustavat nad meile ei lubanud, ikka lund, lörtsi ja külma. Õhtuks jäime ööbima umbes sellesse kohta, kuhu masinad Vanast Tðarast sõidavad, nn. suure kivi juurde. Ilm oli üsna kena.