Matk oli planeeritud augusti algusesse ja kohapealseks matkaajaks oli planeeritud 2 nädalat mägedes. Augusti algust peetakse parimaks ajaks Kodaris suviste matkade sooritamiseks.

2004.aasta oli kohalike sõnul erandlikult jahe ja vihmane. Enne meie kohalesaabumist oli sadanud järjest vihma ja lühikesi riideid ei olnud kohalikud sel suvel selga pannudki. Tavaliselt on selles piirkonnas suvi küllalt soe, tegu on teravalt kontinentaalse kliimaga. Kohale jõudes tegi meile muret see, et mäed olid kaetud eemalt vaadates valge lumevaibaga. Vanasse Tsarasse viiva tee truubid olid koos neid ümbritsenud teelõiguga paarkümmend meetrit eemal põllule kantud. Lumi tegi meile veel korduvalt muret, kuid enamasti oli ilm ilus.

Matkapildid

Matka algus

4.august ei olnud millegi poolest eriti meeldejääv päev. Liikusime mööda Kesk-Sakukani orgu pidi üles. Ületasime mitmeid Sakukani jõe vasakpoolseid lisajõgesid. Erilisi probleeme need tavalise veeseisuga ei põhjusta, kui vesi aga on veidi kõrgem, siis võib ülesaamisega olla mõningasi raskusi, st. ei pruugi kuiva jalaga üle saada. Teerada kulgeb Kesk-Sakukani vasakpoolsel kaldal endise traktoritee kohal ja on jalgsimatkajale hästi läbitav. Sillad üle lisajõgede on praktiliselt hävinenud, kohati on täidetud teetamm alla varisenud. Teekonnal külastasime endise vangilaagri põhiorus asunud laagripunkti varemeid. Majadest enam suurt alles midagi ei ole, kümnekonna aasta pärast ei pruugi kõik majaasemed enam leitavadki olla. Mõnest on siiski seinad veel püsti ja paistavad veel pisut aega püsivat. Autotee jäänused lõppevad ära "Mramornõi" külgorust veidi ülesvoolu, kus on säilinud silla tugipostid. Silla enese on ilmselt suurvesi ja jää juba ammu ära viinud. Selles kohas Kesk-Sakukani jõgi ei ole läbitav ilma tõsiseid turvameetmeid kasutamata. Laagrisse jäime poolteist tunnikest ülesvoolu endise hüdrometeoroloogiajaama onni vastaskaldal. Laagrikohtasid ei ole jõekaldal väga palju.

5.augustil otsustasime minna Murzilka kurule. Algul olnud männid asendusid üsna kiirelt mägimännivõsaga, kus vahel (põdra)rajad said kokku ja lahknesid, et siis sootumaks ära kaduda. Kohtasime oma teel evengi põdrakasvatajaid, kes elasid üsna tavalises presenttelgis, küdev korstnaots katusest välja ulatumas. Metsa(võsa)piir oli üsna konkreetne ja edasi oli liikumine märksa lihtsam. Varsti nägime ka evenkide põdrakarja, mis koosnes veidi vähem kui kümnekonnast sarvilisest. Põtradele sai minna väga ligi, olid nad inimesega ju üsna harjunud. Teekonnast kuru lähedusse ei ole rääkida midagi erilist, tehniliselt võttes on see puhas tagajalgade töö, ojadest saab enamasti üle hüpata, kohati on olemas turistide poolt sisse tallatud rajajäljed. Mida aeg edasi läks, seda kehvemaks hakkas ilm muutuma. Kohas, kus vahetul kuru hakkab näha olema, paikneb suur kalju, mille varjus me tegime lõunapeatuse. Kalju juurest kuruni on napi tunni aja tee, vahepeal tuleb ületada lumelaike ja suuremate ja keskmiste kividega kaetud rusunõlvu. Vahetult kuru all tuleb pisut ronida, kuid midagi keerulist seal ei ole. Kurule tõusid Els, Jaak ja Meelis. Mamma, Igor, Enok ja Karin ei tõusnud kõrgemale 2002.aastal juhtunud õnnetuse kohast. Leidsime õnnetuse tunnistajana Enoki vana suusatrossi ja tükikese puhhi riidest. Muid tunnistusi toona juhtunust ei paistnud, ei suusakeppe ega suuskade ja muu varustuse tükke. Kaks ja pool aastat olid oma töö teinud.

Allapoole liikudes paigaldasime suure kalju külge mälestusplaadi ja kuna ilm oli muutunud üsna kehvaks, taevast ajas alla vihma, mis oli segatud lume ja jäitega, siis kiirustasime allapoole. Enamus gruppi oli juba ammu allapoole liikunud, ootamata ära plaadi paigaldamist. Allapoole liikumine oli, vähemalt osade jaoks meist, seotud omalaadi kergendustunde tekkimisega. Allpool ootas meid väga märjaks muutunud mägimännivõsa, mis tegi meidki kaltsmärgadeks.

Eesminejad olid teinud evenkidega vahetuskaupa, andnud neile kilokese suhkrut ja vastu saanud suure põdraliha tüki, millest me tegime nii ðaðlõkki kui ka puljongit.

6.august oli puhkepäev. Passisime niisama laagris, pidasime plaane edasiseks ja käisime köietööd harjutamas.

7.augustil võtsime suuna hommikul "Mramornõi" külgorgu, endise vangilaagri suunas. Selleks liikusime laagrikohast veidi ülesvoolu, kus me siis jõge ületasime. Oli niiske ilm, pilved olid madalal. Rada oli kohati libedavõitu ja porine. Üsna kiiresti, mõne tunniga jõudsime jõe teisel kaldal kohta, kus tuli tõusma hakata juba mööda vana vangilaagri teed pidi. Teest olid nii mõneski kohas värskelt üle veerenud parajad rahnud, pea sõiduauto suurused. Enne "Mramornõi" orust väljuvat jõge pöördub jalgrada järsult üles ja ripporu järsem koht tuleb üsna otse üles ukerdada. Vangilaagrisse jõudes leidsid nii mitmedki meist tðaroiidi tükikesi (sinakas poolvääriskivi, mida leidub ainult Kodaris). Osad meist jäid ainult barakkide juurde, osad ronisid kõrgele üles, sinna, kus on suured aherainekuhjatised. Kõige kõrgemale ronis Meelis, kes leidis üles ka kaevandusekäigud selles kohas, kus nõlv muutus vertikaalseks. Vangilaager paiknes väga inimvaenulikus kohas ja alles hiljem saime teada selle, et miks paiknes valvuritorn barakkidest ülevalpool, mitte allpool. Barakid ei olnudki mõeldud vangidele, vaid vangivalvuritele-ülemustele. Vangid elasid neil karmidel aastatel aastaringselt telkides!

8.augustil alustasime väikest radiaalringikest Kolme Sandarmi kurus suunas. Esialgu ei olnud meil sinna samal õhtul planeeritud jõuda, kuid kuna hommikust alates oli ilm lausa suurepärane, siis planeeritu laagripaika jõudes otsustasime teha kiirelt mõnetunnise tõusu kuru suunas ja kurule me mõne tunni pärast ka jõudsime. Kolme Sandarmi kurule jõudmiseks ida poolt tuleb ületada liustik, millel liikudes meil kasse vaja ei läinud. Mõned meist liikusid oru põhjapoolses servas, kohas kus liustik oli kaetud lumega, mõned meist mööda oru põhja, kus liikumine oli kergem ja tõus ühtlasem. Liustik on ilma suuremate pragudeta lahtine liustik, mõned praod on lihtsalt ülehüpatavad-astutavad. Vahetult enne kuru, viimane mõnikümmend minutit tuleb ronida mööda suuri kive. Kuru on mitme suure hambaga, millest tuleneb ka tema nimetus -Kolm Sandarmit. Allalaskumisel Ülem-Sakukani suunas on vajalik laskuda köiega. Üleval, kurul olid kinnitatud ka mitmed nöörijupid ja aasad. Allapoole vaadates paistis peaaegu üleni jääs järveke ja teiselpool orgu BAMi mäetipp. Laskumine mööda liustikku oli lihtne, jää oli pealt krobeline ja märg. Kuna õhtu saabudes jäi vett vähemaks, siis muutus ka jää veidi kõvemaks ja sellest tulenevalt ei olnud enam nii hea liikuda kui ülesminnes. Jõudsime oma vahelaagripaika järvekese ääres Karukuru all veel päikesepaistes. Oli väga soe ja õhk oli hästi kuiv. Õhtul kinnitas Karin vana tõde ilma ära rikkumise kohta. Nimelt otsustas ta kammida juukseid. Tagajärg ei lasknud ennast kaua oodata. Varsti hakkas ümber telgi keerutama tuul, mis viis teise telkkonna mõttele, et nad peavad oma telgi teise kohta ümber tõstma. Seda nad siiski tegema ei hakanud, sest vahepeal tuul pidas õhtul ka vaiksemaid hetki. Öö edenedes tuul üha tõusis ja kolistas ümber telgi juba koleda häälega. Selgus, et see hääl oli nii kole, et tüdrukute uneisu oli mõne aja pärast sootuks kadunud ja asemele tuli hoopis hirmutunne, seda enam et ka vihma peksis vastu telki.

9.august

Hommikul kui valgenes, siis oli kuulda, kuidas vihm vastu telki juba krõbistas ja uksest välja vaadates oli selge, et sajab juba korralikku lund. Lootus, et lumi järgi jääb, ei lasknud meid aga telgist välja ronida. Lootus osutus petlikuks ja õige pea kui me olime tubli kokanaadi poolt keedetud supi nahka pannud, tuli asuda allateele, mida võiks nimetada lausa allapoole vaikseks põgenemiseks, sest lumemöll ei ilmutanud raugemise märke. Senimaale, kuni me olime metsapiirist kõrgemal, ei olnud allaminemisega erilist muret. Rada oli lume alt aimatav ja hoiduma pidi vaid liigsest kiirustamisest ja libisemisest. Põõsaste vahele jõudes muutus kõik hoopis ebameeldivamaks. Põõsad olid lumised ja märjad, tee nende vahel libe ja ei paistnud alati välja. Alla jõudsime onni juurde järjekordselt kaltsmärgadena ja kuna lumesadu ikka veel kestis, siis leidsime, et jääme onni ööbima. Mõningase dessandi tulemusena said teiselt poolt jõge, baaslaagrist meie juurde ka Mamma ja Enok ning kogu meie mahajäänud varustus. Lugesime seinalt, et "shtobõ võzhit v Kodare nado imet bolshoi zheludok, nagluju mordu I ni kapli sovesti". Saime onni juba esimese sooja sisse, kui üllatus-üllatus - ülevaltpoolt saabus suur kamp vene koolilapsi koos mõne täiskasvanuga, kellest üks osutus meeldivaks õpetajaks, üks aga kahekümnendates aastates ülbeks noorukiks.

Kutsusime nad onni sooja ja selgus, et nad olid selle ilmaga ületanud Karukuru. Peale veidikest kosumist ja söömist ning asjade kuivatamist lahkusid nad jõe teisele kaldale ja läksid mööda orgu allasuunas. Nagu näha, oli loetust kasu. Meie aga jäime ööbima onni. Õhtul käisime jõe ääres asuvas saunas. Saun oli suurepärane nagu ikka matkasaunad, kui kõrvale jätta see, et hoolimata korstna olemasolust oli tegu suitsusaunaga.

Endine hüdrometeoroloogiajaama (GMS) putka oli vahepealsete aastatega (2002-2005) kannatanud kohatise rüüste all, ära oli põletatud osa onni eeskoja põrandat. Sellest hoolimata oli sooje äratundmishetki, kui leidsime oma talviste onniparanduste jälgi. Onni mahub ööbima kuni paarkümmend inimest. Onnis on suitsu veidi sisseajav ahi, pingid, lavatsid, lauad jne. Onn on kohandatud ka talviseks ööbimiseks.

10.august

Hommik algas meil nagu ikka asjade pakkimisega. Seejärel tuli ületada Kesk-Sakukani jõgi. Kuna eelmisel päeval olid vene koolinoored ületanud jõe sealsamas onni lähistel, ei tahtnud meie omadki kehvemad olla ja nii me vette sukeldusime. Vahepealsete päevadega oli veetase jões tunduvalt tõusnud ja sellest kohast veidi ülevalpool, kust me olime varem kuiva jalaga jõe ületanud ei pruukinud see enam kivilt-kivile hüpates õnnestuda. Kõvemad mehed käisid jõest läbi mitu korda, seljas mõnel korral oma või võõras seljakott või ka mõni naisinimene. Saabastega ei tahtnud jõest läbi minna keegi, sest ees ootas pikk päev kõndimist mööda jõeorgu allapoole. Teisel kaldal toimus sokkide-pükste veest välja väänamine, saabaste jalgapanek ja teeleminek. Mööda orgu allaminekust midagi erilist ei ole öelda, tuldud tee ja allamäge möödus üsna kergelt. Vastu tuli hulgaliselt vene ja poola matkajaid, kokku oma 50 inimest, nii, et oli kohati rahvamatka tunne. Laagrisse jäime Ðanga jõe suubumisest pool kilomeetrit allavoolu vana vangilaagri varemete lähistele.

11.august

Hakkasime tõusma mööda Ðanga jõe vasakut kallast üles "Arhari" ja "60 a.CCCP" kurude poole. Tõus oli algul üsna raske, sest Ðanga oli Kodari jõgedele iseloomuliku ripporuga. Suuremate jõgede orud on hulga maad madalamal, kui neisse suubuvad külgharud, külgoru ja põhioru kohtumise kohal on enamasti suured joad ja kosed, mis talviti moodustavad suusamatkajatele tõsiseid takistusi. Meie liikusime üsna jõekaldale sisse trambitud rajakesel, mis kohati jagunes paljudeks väiksemateks rajakesteks, et seejärel ootamatult ära kaduda ja seejärel uuesti tekkida. Pärast, alla tulles leidsime, et õige rada ei liigu hoopiski mitte Ðanga jõe vahetus läheduses, vaid järsem osas läheb jõest üsna kaugele ja põhiorgu jõuab üsna meie laagripaiga läheduses. Ripporu järsemast osast üles jõudnuna muutub tõus palju rahulikumaks ja ühtlasemaks. Laagrikoha leidmisega ei ole probleeme. Üsna jõudsalt jõudsime kohta, kus tuli valida, millist teed mööda ja millisele kurule tõusta. Otsustasime plaanide järgselt tõusta Arhar'i nimelisele kurule (1B, 2462m) Enne kuru tõusule asumist tekitas meie vahel väikse vaidluse, millist teed mööda tõusta. Valisime eenduvast suurest kaljunukist vasakult poolt mööda minemise kasuks, mis hiljem osutuski õigeks teeks. Viimased mõnisada meetrit tuli liikuda mööda lumist kuluaari, millelt vahetult enne kurule tõusmist tuleb pöörata paremale. Kuru on suur klassikaline sadul. Kurult laskumisel tuleb hoiduda paremale ja laskuda alla mööda lumist kuluaari. Lume all oli kuluaaris kohati jää ja liikumine veidi raskendatud. Laskumine ülevalt kurusadula juurest allapoole kuluaarini oli üsna ebamugav, kuna kivid olid lumised ja libedad. Kurult otse alla laskuda ei saa, kuna nõlv läheb väga järsuks. Ööbima jäime esimesele suurele tasasele platsile, sest edasi liikudes oleks tulnud veel tunnike liikuda, enne kui jälle oleks jõudnud laugemale pinnale. Kahjuks tuli laagripaigast vee järel käimiseks sooritada veerandtunnine jalutuskäik veidi allapoole, sest laagripaik oli hoolimata ümberringi kostvale veevulinale kuiv nagu kõrb.

12.august

Laskumine Porog'i jõe äärde ei pakkunud mingit raskust ja napi tunnikese pärast olime peaorus. Siitpoolt Arhari kurule minnes on üsna raske näha kuru kohta. Minna tuleb põhiorul peaaegu päris lõppu ja alles siis paremale pöörata. Allapoole minnes olid ümberringi kaunid mäed ja kenad vaated. Jõudes jällegi suuremasse peaorgu pöördusime vasakule, et tõusta kuru 60 a.CCCP suunas. Korralikku rada ees ei olnud ja algul oli tegemist vastikus kase- ja männivõsas rabelemisega. Enne otsustavat kuruletõusu pidasime hetkeks aru, et kas hakkame samal päeval kuru ületama või mitte, sest vahepeal oli saanud ilusast päikeselisest ilmast koledat vihma tibutav hallus. Kurule me tõusime ja jällegi tuli tõusta mööda viltust kuluaarikest. Kurutõusul ja -laskumisel mingit raskust ei olnud, nagu öeldakse: tagajalgade töö. Suvel ei peaks see kuru küll 1B kategooriat kandma, talvel on võib-olla lugu teine. Ööbima jäime selles kohas, kus eelmisel päeval pidi valima, kummale kurule tõusta.

13.august

Allaliikumine põhilaagri juurde toimus mitmes algrupis. Esimesed suundusid kohe peale söömist allapoole ja said ilmselt ka kõige märjemaks, sest pärastpoole hakkas ilm ilusamaks ja mets kuivemaks muutuma. Põhiline osa rahvast suundus lääne poole jäävat väikest järvekest vaatama. Järveke oli vaatamist väärt, näha oli ka pilvede vahelt vilksavat Arhari kuru oru vastasküljel. Laskumine ööbimispaigast põhilaagri juurde oli üsna meeliülendavas meeleolus, tee oli allamäge ja kerge. Eriti lustlikuks läks meeleolu siis, kui leidsime raja, mis kerge laskumisega viis meid ripporu suudmest välja peaaegu otse meie laagripaika, kus meid olid truult oodanud Els ja Mamma.

14.august

Liikusime allapoole, mägedest välja. Kohati oli tee ääres väga palju sinikaid, mida süües sai kergelt vesise tunde kehasse. Leidsime üles ka oma paari aasta taguse vana suusamatka viimase laagriplatsi. Halud, mis olid jäänud põletamata, olid senimaani alles. Pärastlõunal hakkasime otsima kohta, kus saaks pöörata ära kuulsate liivaluidete poole. Nagu järgnevatel päevadel selgus, pöörasime ära liiga vara ja seetõttu tuli meil läbida palju kordi deltana voolavat Kesk-Sakukani jõge ja pärast mütata ligi kilomeetri kohati puusadeni ulatuvas märjas soos. Luideteni me jõudsime ja leidsime ka kena laagriplatsi luidetes oleva puurkaevu läheduses. Puurkaev, nagu ikka sellistel puhkudel oli jäme toruots maast väljas, kust siis lahmas vett hoolega välja. Toruotsani viis märgadest ja libedatest prussidest moodustatud kaadervärk.

15.august oli puhkepäev. Nautisime elu liivarannas ilma mereta, mürasime liivaluidetel niisama lusti ja hävitasime oma viimaseid toidutagavarasid.

Kojusõit

Keeleoskuse vajalikkusest võõras riigis.

Nagu selgus, ei pruugi reisides piisata sellest, kui oskad kohalikku keelt. Näiteks osutus vajalikus Prantsuse keel kui ühel õhtul saabus külaline Pariisist. Loomulikult oli seltskonna ainuke keeleoskaja juba magama läinud ja peale pikka togimist tõi kuuldavale rataste kolinasse mattuva helide jada milest Enok suutis aru saada ainult küsimuse, et kas meil tõesti kedagi teist keeleoskajat pole. Kahjuks ei olnud ja vana traditsiooni kohaselt kasutasime pealehammustamiseks hapukurki.

Probleeme tekkis teisigi. Näiteks tekitas iiri keele oskaja puudumine vaidluse, kas silt "five o'klok" viitab iiri tee sisaldusele pakis.

Samas on kindel, et ilma kohalikku keelt oskamata on raske, eelkõige füüsiliselt. Tõendusmaterjalina paari alljärgneva sündmuse kirjeldust.

Uus-Tsarast Severobaikalskisse jõudes jagunesime mitmeks krupiks. Üks grupp käis restoranis söömas. Kehva keeleoskusega inimesed jäid peaaegu söömata.

Laevale minnes marssis meie seltskond Severobaikalski sadmasse kahes grupis. Üks grupp sattus mingile paadisillale ja küsimusele, et kuskohast väljub laev, saime vastuseks, et mingit laeva ei väljugi. Peale hääduse ja sõnastuse korrigeerimist ja sõna laev asendamist sõnaga Raketa, saime teada, et tuleb marssida koos oma kolaga ca 1 km ring ümber Baikali järvelaevastiku sõjaväeosa ja helikopteri maandumisplatsi. Läksime. Kohale jõudes ilmus sõjaväeosa territooriumile meie teine grupp, kellele tormas vastu pilotkaga asjamees. Lühikese vestluse tulemusel jätkas grupp oma teekonda korrigeerides vastavalt saadud näpunäidetele pisut suunda. Nagu selgus, piisas lihtsalt selgitusest, et "mõ inostrantsõ i opõtnõje alpinistõ" et mitðman loobuks takistuste tegemisest. Nii poetigi kopteri tiibade alt läbi ja ületati edukalt kaidevahelist veeriba ühendav võrkaia tükk, võites kokkuvõttes vähemalt 1.2 km teepikkust pampudega. Vaatasime toimuvat ja katsime kaile laua hommikusöögiks, meenutades ja praktiseerides kunagi loetut teemal "Mida kõike saab teha võiga". Kuna kõik ei tulnud kohe meelde, siis jätkasime laevas.

Positsiooni valikust ja sihikindlusest

Kaks lühikest näidet. Kui võimalik tuleks organiseerida kupees istumine nii, et oleks välditud ringi tekkimine. Näiteks 4 inimese korral sobib olukord kui 3 inimest istuvad ühelpool ja üks lösutab teiselpool. Edukas positsioneerija ei lähe mugavuse õnge ja ei roni üksi lösutama. Samuti ei ürita ta lösutajast kaugemas nurgas oma elu mugavaks teha. Ühesõnaga, istuda tuleb nii, et tass (olenemata sellest mis seal parasjagu sees on) liiguks ühes tsüklis sinu käest kaks korda. Toiduga on pisut keerulisem, aga aitab see kui meelde tuletada, et toitu ei pilluta.

Kui oled sobiva positsiooni saavutanud, ei maksa seda lühiajalise eesmärke silmas pidades loovutada. Hoiatava näitena tuleb meenutada Uus-Tsara raudteejaamas juhtunut kui me maabudes seadis enamus meist mugavalt sisse põrandale. Toolidel pikutamine oli käsipuude tõttu võimatu, leidus vaid üks inimese pikkuses käsipuudet vaba lõik. Hakkas juba peaaegu hea kui ilmus keegi mees kahe "otvjorkaga" ja väitis, et ta just pikutas sellel toolilõigul ja käis ainult korra poes. Kahjuks selgus, et me ei saanud vene keelest sellel kellaajal (ca 3.30 öösel) sõnagi aru (NB! Jällegi probleem keeloskusega). Koti kallal nokitsev Ilmar pillas veel kaks korda järjest oma plekkruusi ka jaamahoone kivipõrandale, ning selle tulemusena ei olnud võimalik isegi mehe poolt kuuldavale toodud helidest sõnu eristada.

Vanad asjad

Vanu asju ei maksa kunagi niimoodi ära visata, et neile järgitulek juhul kui juhtud ümber otsustama on tülikas ja aeganõudev. Samuti võib see olla seotud suurte kulutustega, mis isegi võivad isegi ületada asja turuväärtust. Samas on muidugi raske rahalises väärtuses hinnata isiklikku suhet sinu ja sinu vana asja vahel. Seetõttu tasub olla tähelepanelik, et kui keegi meeltesegaduse niiviisi toimib, tuleks proovida teda ümber veenda või kui see ei õnnestu, siis kasvõi hoolimata tema hetketujust asi talle märkamatult tagasi kotti pakkida. Heaks näiteks oli olukord, kus Severobaikalskist oleks märjana ja püksatult olnud väga ebameeldiv olnud tagasi Uus-Tsarasse tagasi minna. Samuti võivad vanad asjad ära kuluda kasutamiskõlblike asjade parandamise juures. Meenutagem või ootamatult tekkinud vajadust paigaldada Severobaikalskis ühele seljakotile täiendavad lukud.

Laevaliiklus

Vestluses laevateenistujaga selgus ka üks kohaliku transpordi eripära (siinkirjutaja arvates). Irkutski ja Severobaikalski vahel liikuv Raketa väljub üle päeva. Piletite eelmüük toimub ainult Irkutskis. Severobaikalskis tuleb loota vaid elevale järjekorrale. Laev ise on järveäärse elu seisukohalt oluline. Sõidu ajal tehti mitmeid peatusi, milles võeti peale mootorpaatidega kohaletoimetetatavaid reisijaid ja kala. Vastukaubana laaditi mootorpaatidesse mitmesuguseid toiduaineid. Kindlasti võib öelda, et põnevam on sõita Severobaikalskist Irkutskisse. Siis toob ümberkolimine ühelt aluselt kahele väiksemale mõnusa vahelduse juba üsna pikalt kestnud merereisi. Raketa millegipärast Angara peal ei sõitnud (või oli siiski tegemist mingit sorti õppusega, nagu vahepeal keegi aru sai?).

Bussiliiklus

Venemaal on bussides kummaline kord. Nimelt ei tohi inimene bussipõrandale pikali heita ja magada. Kohe tuleb bussijuht ja sõna otseses mõttes pekasb sind jalgadega senikaua, kuni üles ärkad ja toolile tagasi ronid.

Lennuliiklus

Lennuliiklus kinnitas juba aastatuhandeid tuntud rahvatarkust, et viimased saavad esimesteks ja esimesed viimasteks ning see võib muutuda hetkega. Nimelt ei jätkunud üheksale inimesele Irkutsk-Piiter lennule pileteid. Oli ainult kuuele. Geniaalse mõttetöö tulemusel ostsime business klassi piletit ka. Irkutskis esimestena lennukisse minnes leidsime eest karvase ja magava businessmani. Ja maganud oli ta seal kindlasti rohkem kui need napp 2 minutit mis reisijate pealetuleku algusest oli kulunud. Siis kostus veel 10 minuti jooksul erinevas sõnastuses hõikeid, mille eesmärgiks oli saada kontakst mehhanikuga. Lendamise ajal midagi eriskummalist ei toimunud. Ainult päike tundus millegi taha takerdunud olevat, sest kuue tunni jooksul ei suutnud ta kuidagi üles saada. See-eest oli väljumine lennukist emotsiooniderikas. Sealsel lennufimal olla kord, et businessklassile tuukse eraldi trepp ja nad viiakse autoga lennujaama hooneni. Peale stuuardesside pikki läbirääkimisi kellegiga, lahendati olukord nii, et kamanadati meid välja läbi turistiklassi ukse. Auto ootamisest keeldusime vastastikuseid viisakusi vahetades ja jõudsime napilt teisele lennujaama viivale bussile. Ülejäänud matkaseltskond juba ootas.

Vangilaagrist "Mramornõi" orus: http://www.rg.ru/2004/01/21/beria.html