Jõudmine Šumaki allikateni
Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Terje:
11.00 –17C Hommik selge, päikesepaisteline tuuletu.
Mina magasin küll hästi selle poolkülma ööbimise. Vajusime oma magamiskotiga Kellyle ja Einarile pidevalt peale. Eriti külm ei olnud. Õhtul ja hommikul köeti haoga isegi ahju, seepärast korraliku külmööbimise tunnet polnudki. Valgus juba kaua kumas – keegi ei tõuse. Väsimus on suur. Lõpuks Kelly tõusis süüa tegema (üksinda – tubli!). Meie hakkasime ka siis ükshaaval tõusma. Mis meil viga, Kelly tegi ju ahju tule.
Maisimanna puder (kuldkollane) – polnud viga. Saapad polnudki külmunud. Sööma, telk kokku, asjad kokku – olen isegi padade kiire pakkimise ära õppinud – need on ju alati viimased. Kott hakkab jälle raskeks saama. Alles 11 pool 12 saame minema. Läkski lahti – täna õhtuks peame jõudma Šumaki allikatele. Toits ees, Siim sabas ja teised. Kukkumisi ikka. Tõnis lendas laskumisel rinnuli kivi otsa. Algul nõlvast alla, peaaegu kohe jõe peale – jõge mööda oli mõnus lauge laskumine. Esimene jäälõik, Siim näitlikult pikali. Toits hiilis lumeservas lume peale, ja ka ei saanud – vajus läbi. Juba pool üks oli kolmandik teest läbi.
Kell veerand kolm järsk jäälõik, vesi peal. Panime kassid alla, ainult Einar oma plastikutega lasi suuskadel. Puhastame suuski, paneme kassid ära. Leian oma kotist “sürpriisi” ja kuna lõunat pole ette nähtud pakun ta välja. Oli küll hea. Kell juba pool neli. Siim maha, Einar taha. Vesi, Siim lendas väga õnnetult – jalg tagurpidi. Einar aitas ta püsti. Peale seda vett suusk enam üldse ei libise. Jõuame järele Kellyle, Kristelile ja Alexile, kes istuvad maas ja nokitsevad oma suuski jääst puhtaks noaga. Siim jääb ka maha. Põrutan mööda. See viimane lõpp oli raske. Palav ka. Lõpuks näen jälgi ära pööravat ja onni metsas. Seljakotid, suusad maas – inimesi ei ühtegi. Tunnike sai otsitud sobivat onni. Rahvas kadus metsa ära. Lõpuks esimene ettejuhtuv. Puud, vesi, lõke üles. Olemegi kodus.
Lõpuks saab süüa, makaronid keeduvorsti ja juustuga. On alles hea. Tee otsa, kisell ka veel. Kell on seitse, läheb pimedaks. Vaikselt sätime end onni, kus ahi juba köeb. Seal ei ole eriti soe. Rahvas on suureks pereks kokku sulanud, räägib roppe anektoote. Õhtul onnis toob Siim siis oma sürpriisi välja – külmunud mandariinid. Need olid hirmus head, sai isegi koorida. Kümne ajal mindi magama. Einar arvas, et ahju pole vaja kütta öösel, ülejäänud rahvas oli nõus seda tegema vabatahtlikult. Viimased ööd pole just kõige soojemad olnud. Pealegi on ahjuvalves mõnus kirjutada. Kõik kohad valutavad, kas kukkumistest, seljakotist või lihtsalt. Kõigil on ninad ka ära kõrbenud ja pidevast tilkumisest ka ninaalune hell. Loodame kõik mõnusat puhkust. Homme lähme kuumaveeallikaid otsima. Need pidid teisel pool jõge kaugemal olema. Poisid joovad juba iga õhtu Stroh’i, peavad siiski piiri.
Hommik ca 2000 m kõrgusel, õhtuks ca 1600 m
Aga temperatuur? (see on kellegi teise kirjutatud.)