Šumaki kuru ületamine
Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Toivo:
temperatuur : hommik –16°C; lõuna –1°C; õhtu – kurat seda teab
On südaöö. Hõredas metsas, kõrgel orupervel ja kaljude jalamil seisab pisike punane telk. Hoolikal vaatlusel võib mööduja näha telgi ühes servas kumamas valgust ja lõkkeplatsil hõõguvad üksikud söed, mis kustudes saadavad puulatvade poole viimaseid suitsuribasid.
5 tundi tagasi istusid kaks inimlast kõrgel oru pervel ja vaatlesid maastikku. Nende all lookles oma kivises sängis jäätunud jõgi. Oru vastasnõlv oli kaetud harvade puudega, mida siinkandis kutsutakse metsaks. Oli näha, et neist veidi kõrgemal lõppes vastasnõlval metsapiir ja puud asendusid kaljudega. Kauguses sinaval silmapiiril terendusid võõrad mäeahelikud oma metsade, jõgede, orgude, lumiste nõlvade ja külmast kohmetunud matkajatega. Nõlval, mille serval istusid kaks habrast inimolevust, kasvas vaid paar puud, sest liigse järskuse tõttu ei püsinud seal lumi ja kivine pinnas ei andnud võimalust puudele elule ärgata. Vaid rohi oli klammerdunud oma elujuurtega nappi mullakihti, olles suvel koduks väga paljudele selle karmi maailma väikestele asukatele.
Nii varast äratust ja teeleminekut, kui sel hommikul, polnud meil veel olnud. Kerged külmakraadid, mida Celsiuse skaalas hinnatakse -16-ga, polnud mingi pakane. Ennem võiks öelda, et oli karge talvehommik. Siinjuures jätan mainimata, kes kuipalju ja mida sõi ning asun jutustama hetkest, kui laager oli kokku pakitud ning rahvas asutas end Šumaki kuru poole minema. Üle-eelmise päeva ränkraske rännak antud laagrikohta, mille käigus põles läbi rohkem kui üks matkaja, loopis meie varustuse laiali territooriumile, mille haldamine käiks üheksale matkajale üle jõu. Oma osa mängis selles asjaolu, et tollal sai otsitud onni ning jõudes tolle müstilise onnini, selgus et “elupäästjal onnikesel” puudus katus. Hilisemasse laagripaika kolides jäeti osa varustust onni juurde, kui esmasesse peatuspaika.
Eelmise päeva zabroska (osade asjade etteviimine) kurule hõlbustas teed nii tee tuntuse kui ka kergete seljakottide poolest. Vist seepärast pistsidki Kelly ja Kristel kergejalgselt lippama ülesmäge nagu vabaks lastud hirvekesed, kelle kannul kari maniakaalseid vägistajaid. Kulus hulka ega ja maad enne kui ma suutsin neile kannule jõuda ning minu seljataga ülejäänud kuus seltsilist. Pidevalt üles-alla liikudes jõudsime jõeni, kus kinnitasime kassid ja jätkasime oma teed mööda jäätunud jõge.
Minul, kes ma ei osa ujuda ja kes kardab vett, on omamoodi hirm liikuda praksuval jääl, kus vahetevahel on jääle kogunenud vesi võib ulatuda tublisti üle saapa. Kuid surudes maha kõik oma hirmud, liikusid vapralt edasi, olles kord kõige taga, siis keskel ja vahel harva ka kõige ees. Teinekord võib oma hirmudes üle olla neile mitte mõeldes. Tagareas on see lihtne, kui ei kuku läbi esimesed, ei tee seda ka viimased. Kuid esimeste hulgas liikudes on raske oma hirmu mitte märgata ja sellele mitte mõelda. Kuidas sa saad seda mitte märgata, kui jalge all praksub jää (nii õhukesed jääkirmed kui ka tumedamad praksatused, mis annavad märku suuremate jäämassiivide pragunemisest). Ning aeg-ajalt võib kuulda ka kusagil kaugel ja sügaval sulisevat vett. Tegelikult polnud asi sugugi nii hull nagu siinkirjutaja tahab näidata. Jääst läbivajumise ohtu polnud, kuigi taolisi intsidente on aeg-ajalt siiski ette tulnud.
Suhteliselt tugevat tempot hoides, möödusime eile helikopteritega kohale toodud jääuurijate telgist, kes magasid veel õndsas rahus. Hiljem sai tempot alla lastud ning kasutades osaliselt eilseid jälgi ja osalt teed lühendades ehk lõigates, jõudsime esimest korda sihtpunkti terve grupiga koos. Tavaliselt on alati keegi pikalt ees ja keegi pikalt taga. Kuid kuru alla jõudmine oli kogu teekonna kõige lihtsam osa ja edasi pidid raskused alles hakkama. Lühike peatus mille kestel pakkisime kotid, lisades sinna varemalt kohale toimetatud kraami, ja tegime kerge eine. Plaanide kohaselt pidime jõudma kurule hiljemalt kell 15.00 kohaliku ja 21.00 Eesti aja järgi. Vastasel korral pidime jätma osa kraami üles st. kohta, kuhu me kella kolmeks jõuame, laskuma alla Hobuseraua orgu ja ööbima seal. Hobuseraua oruks nimetan lumega kaetud välju, mida kolmest küljest ümbritsevad mäed. Väikeste kühmukestega lainjat orgu ümbritsesid kolmest küljest väga järsud mäed. Suvel karjatati siin kariloomi, kuid praegusel ajal kattis maad lumevaip. Valget pinda ilmestasid küngastelt paistvad rohututid, mida polnud lumi katnud ja alt orust tulev jäljerida.
Teekond kurule ei kuulunud just lihtsamate kilda. Suvel ei tekitaks tõus mingeid probleeme, kuid talvel raskendavad seda paks lumi rasked seljakotid. Seisma jääda ei saa, sest siis hakkab külm ja edasi liikuda enam ei jõua. Esimene tõus osutus kõige rängemaks: lühike, järsk ja paksu lumega. Meie Rebane vajus keset rada röötsakil kokku ja lebas nagu surnu. Peale lüheldast tõusu tuli lage väli, seejärel väike tõus, veel kord lage väli ning veel üks tõus, mida lootsime võtta kolme sakiga.
Esialgu polnud häda midagi, viimase lagendikuni kulges kõik hästi. Seejärel kadus Gunnar silmist. Vaid aeg-ajalt võis näha kõrgel ja kaugel edasi rühkivat täpikest, kes osutus meie rühma Beketoviks. Ei tea, mis jumalaviljaga küll teda on toidetud, et ta nii sitke ja vintske on. Viimasel tõusul venis grupp järjest pikemaks ja pikemaks. Kui esimene (st Gunnar) vahtis juba kurul, siis viimased ukerdasid alles pooles nõlvas.
Ületades üht küllaltki järsku lumega kaetud nõlva, tundsin selle endale liiga raske olevat. Paar korda sai saapaga jäässe (nõlv oli alt jäätunud ja pealt lumega kaetud) sobilikud astmed tehtud, kuid tundes, et jalg libastus, loobusin edasistest edasi mineku katsetest ja palusin enda seljataga oleval Kristelil vabastada koti küljest kirka, raiumaks lumme sobilikke astmed. Sellal, kui Kristel üritas vabastada kirkat, möödusid meist Terje ja Tõnis, kes leidsid minu hirmu olevat asjatu. Nende taga tuleval Kellyl enam nii hästi ei läinud. Lumeaste andis järele ja enne kui ta suutis reageerida, oli ta kõhuli nõlval ja hoidis ei tea kust minu kätte sattunud kirkast kinni, mis oli pea-aegu lõpuni lumme löödud. Sellele väikesele tugipunktile toetusid nii Kristel, Kelly ja mina. Siinkohal pean ütlema tänusõnad Kristelile, kelle kiire tegutsemine kõige otsustavamal hetkel päästis Kelly alla libisemisest. Juhul, kui ta ka oleks alla libisenud, siis surmaga poleks see lõppenud. Kõige mustema stsenaariumi korral oleks ta murdnud paar konti all ootavatel kividel, milledest oleks saanud peatselt terveks. Halvem olukord on hingelise traumaga, sellest poleks ta võib-olla nii kergesti suutnud end terveks suutnud ravida.
Kuid sellegi poolest polnud me olukord just eriti kiita. Meie kolmekesi ühe kirka küljes, Aleks istus meist tagapool ja meie ainuke lootus (Kirka nr.2) liikus koos Einariga meist allpool. Kuna Kelly ei suutnud end üles tõmmata, pidime ootama Einarit ja tema kirkat. Olukorra lahendaski Einar, kes tuli ja raius meile kõigile astmed ja astangud. Nii saime Kellyle taas jalad alla. Vähesed, väga vähesed, oleksid suutnud tema asemel end lumenõlvalt ilma kõrvalise abita taas püsti ajada. Edasine teekond kurule, mida polnud enam palju järele jäänud, kulges ilma vahejuhtumiteta. Kella kolme paiku olimegi kurul.
Üleval selgus, et vaatamata suurele pingutusele tippu jõuda, võib me plaan Šumaki allikate juurde jõuda, luhtuda. Vastasnõlv oli laskumiseks liiga järsk. Pärast vähest mõtlemist otsustas Einar, et laseme rahva alla dülfriga. Seal oli piisavalt kive, kust kinni hoida ja köit pidime kasutama ainult julgestuseks.
Esimesena laskuski Einar, kes leidiski eelpool nimetatud mooduse. Tema enda laskumine kaheksa abil toimus teisest kohast ja tunduvalt varem pikki lumenõlva kivideni.
Teisena laskus Tõnis. Kuigi ma oleks tahtnud, et järgmine oleks olnud Terje, jäi tema viimaste hulka. Vahepeal läks laskumine küllaltki edukalt, kuid siis tegi Einar vahepeale 30 m köiega uue tugipunkti ning nüüd sai laskuda 90 m korraga. Kuid see kõik võttis aega. Mina ja Terje, kui kõige viimased sõlmi näinud isikud, selgitasime kiiruga laskumise ABC-d ja kinnitasime köie karabiini. Päikeseloojanguks oli kurul veel 3 inimest, ülejäänud istusid kusagil allpool. Laskumise ajal, mis võis kesta paar tundi, olin ma kõikse aja neljakäpakil ja piilusin üle ääre alla. Lõpuks haarasid külmavärinad kogu kere, kuid õnneks möödus see peagi. Olles kurul üksi, ronis sinna tagasi Einar. Miks? Võib-olla oli tegu minu saamatusega kotti köiega alla lasta. Kuid kuna ma polnud taolist operatsiooni varem teinud, siis see ebaõnnestus. Peale Einari saabumist pidin mina laskuma. Kuigi ma polnud sellega nõus, tuli grupijuhile kuuletuda. Saanud seljakoti külge veel ühe paari suuski koos sinna juurde kuuluvate keppidega, alustasin laskumist. 60 m asemel laskusin esimeste kivideni, kuhu jätsin köie külge oma koti ning köit ümber käe kerides, tulin esimese nõlva alla. Vahemärkusena olgu öeldud, et esmaste plaanide kohaselt pidin võtma vastu Einari seljakoti ja minema kahe kotiga tasahilju alla, vabastamaks köie. Teinud sõlme, jäin ootama koti tulekut. Seljakoti tulekut ma ei näinud ega mäleta. Korraga käis mingi müts ja õhulaine paiskas mu köiest eemale. Lebasin lumel ja sirutasin käe. Ei ulatu. Köis, Einari kott ja kirka olid väljaspool haardeulatusest. Lootes, et minu kukkumine ei viinud paigast kirkat, sikutasin end enesejulgestuse pikemat otsa kasutades kirkani, mille olin kinnitanud repsiku pikema otsa külge. Seejärel viisin oma koti esimeste kivideni, sidusin seljakoti köie külge, sest muidu oleks ta rändama läinud, ja läksin tagasi üles. Kahjuks polnud ma suuteline oma kotiga ülespoole minema.
Kuuldes, et teist köit ei tule ja sama köit ei saa ülesse tõmmata, valitses üleval pikk vaikus. Seejärel otsustas Einar mööda kive alla ronida. Mingil moel pidin teda julgestama. Julgestama ilma julgestuseta. Antud olukorras ei leidnud ma muud pääseteed, kui keerasin ülevalt poolt Einari seljakotti köie ümber kirka. Keerutasin väheke kirkat ja otsisin maast vähemalt ühtegi kohta, kus teravik toetuks kindlalt vastu kivi ja jäin ootama Einari laskumist. Kuigi ma polnud midagi saavutanud, oli vähemalt seegi kindlustatud, et allpool asuv ligi 2×40 kg kott(id) ei tõmba Einarit alla. Juhul kui ta peaks libisema ja kukkuma, oli ainult kaks võimalust. Kas minu hädine julgestus peab või libiseme edasi koos. Ma ei tea, kas mina oleksin suutnud mööda jäätunud rusukallet alla ronida, kuid Einar suutis. Ta maksis selle eest ka kallist hinda, saades näppude otsa külmavillid, kuid peamine on siiski see, et ta tuli elusana alla. Kurb, kuid tõsi on see, et tema villid tekkisid suuresti minu süül. Kui ma oleksin mõlemad kotid päris alla viinud ja alumise köie….., kuid aitab. Enese süüdistamine ei vii meid kuhugi ja olnut see olematuks ei tee.
Jõudnud kivide lõpuni oli tarvis meil (tal) laskuda lumele. Kuidas? Lõpuks tulime lahendusele, et mina ronin samuti kividele ja organiseerin seal ümber väikese kivinuki veelgi väiksema julgestuse. Teinud kirkaga mingisuguse enesejulgestuse, mis seisnes kirka kaarja teraviku haakimist X usaldatavusega kivi taha, laskus Einar lumele ja köit kasutades läks oma kotini. Kui ka mina olin lumele laskunud, tundsin pinge langust ja teadsin, et kõige hullem on möödas. Kuigi teekond alla oli veel väga pikk, meid ootas külmööbimine ja meil polnud juua. Oli olemas küll termose täis Isostari jooki, kuid see pidi jääma homseks. Ja nii me laskusimegi jupi kaupa. Tema all laskumas ja mina üleval julgestamas. Või tema alla ootamas ja mina laskumas.
Kuid mida tegid sel ajal teised? Seda ma ei tea. Minu teadmised piirduvad vaid sellega, et teadsin neid istuvat nõlval ja ootamas meie tulekut. Aeg-ajalt nad hõikasid meile, uurimaks meie olukorda ja veendumaks, kas oleme ikka elus ja terved. Kuigi see hõikumine ja vastamine kohati segas. Segas siis, kui oli tarvis keskenduda, pidurdamaks libisevat Einarit ja päästmaks ennast. Segas siis, kui oli tarvis laskuda kividelt lumele. Ma ei tea, kuidas teistel, kuid minul valitses tol hetkel peas täielik tühjus ja mingeid muidu mõtteid seal polnud. Ma ei näinud mingit võimalust, kuidas saaks ohutult laskuda nii kividelt lumele kui ka edasi. Kuid siiski oli hea teada, et sind kusagil oodatakse.
Alla jõudes tulid esimesed sõnad, mida ma kuulsin, Kristelilt: “Toits, kuidas seee austria juhisõlm käis”.
Lõpetuseks lisan klassikalise lause: “kui meie Einariga teiste juurde jõudsime, oli kuu juba loojunud”.
Unustasin lisada, et kogu tegevus toimus öösel. Ahtake noorkuusirp oli küll taevas, kuid valgustas kuru nõlva tuldud teed, jättes meie käsutusse aunult lume helenduse, tähtede nõrga valguse ja teadmise, et teisel pool mäge on valge.
Terje:
Kui Toits ja Einar üritasid meieni jõuda koos köite ja seljakottidega, istusime meie ülejäänud nõlval paari suurte kivide juures. Kristel, Alex, Gunnar, Kelly 2 m kõrgemal, meie Siimuga allpool. Istuda polnud kusagil. Toetasin ainult seljakoti lõpuks lumele Siimu abil. Ime, et see pidama jäi ega alla ei libisenud. Tõnis oli üksi veel paarkümmend meetrit allpool, kuhu ta oli kirkaga roninud. Alustasime ronimist poole kuue paiku. Kõik kokku saime nõlval uuesti alles kella 10 ajal. See oli pikk aeg oodata ja mõelda. Me ei teadnud, mida Einar otsustab. Kas jäämegi ööbima nõlvale? Kuidas pimedas alla ronida? Mul oli küll hirm. Teistel, nagu hiljem selgus, mitte. Kas on asi siis selles, et olen rohkem käinud. Alexil ja Tõnisel sama lugu. Mõtlesin, et võib-olla külmumegi sinna, kuidas me hommikuni vastu peame. Pikk-pikk öö on ees. Uni tuli peale. Algul kurtis Gunnar und, siis mina. Tõnis oligi all tukkunud. (EI TUKKUNUD – Tõnise märkus). Hirmus külm, hoolimata pidevast tammumisest.
Tõnise soovitusel otsisime taskulambi välja (vedas, et see mul laka vahel oli, tavaliselt on see Tõnise kotis) ja hakkasime soemalt end riide panema. Liigutades oli soe. Muidu oleks kehvasti olnud. Otsisime taskust viimaseid toiduraase välja. Kommid maitsesid imehead. Olemine läks reipamaks, laterdasime pidevalt. Einarist ja Toitsist ei kõppugi ning tunnid muudkui lähevad. Kui asi lõpuks liikuma hakkas, läks päris kähku. Kõik juubeldasid, kui Einar meieni jõudis ja hõikas, et laskume lõpuni ning ööbime telgis. Lõpp hea, kõik hea.
Einar sai edasi lastud. Toits tuli meie juurde kividele. 60-ne köis oli uuesti vaja kinnitada, kuid keegi ei oska sõlmi. Ronisin siis üles ja panin nööri. Koos Toitsiga panime rahva köiele. Gunnar viis Tõnisele ka köie, ta oli meist ju 20 meetrit nihkes. Siim rääkis, kuidas üks kivi Tõnisest napilt mööda lendas. Ohtlik värk. Toitsiga koos laskusime topelt nööriga alla, pool köie pikkust korraga. Asi edenes ilusti. Einar viis rahva juba edasi, lumi oli pehme ja võis “lihtsalt” järsakust alla astuda. Siiski oli palju kive – Tõnis kukkuski ja väänas jala (oli kassid kividel alla pannud). Gunnar tõi Tõnise seljakoti alla.
Teine pool köiepikkust laskumine oli küll ainult mõttelise julgestusega – kivi oli libamise alla ja väikseke. Toits tuli kotti lohistades. Kotita poleks ju midagi viga ronida. Kerisime köie kokku, panin endale kaela ja astusime teiste jälgedes edasi. Kolgata teekond. Lõppu ei paistnud sel olevat. Pimedas ei tea ju palju veel. Viimased meetrid lasti pepul liugu. Uppusin lumme, kust Alex mind välja tiris, vabastades mind esmalt köiest. Edasi pajatab juba keegi teine…. Minu ahjuvalve on läbi.
Pole kedagi teist.
Meil Toitsiga laabus koostöö tõeliselt hästi. Kui Toitsiga alla jõudsime hakati alles telki panema (mida nad niikaua tegid?). Kell pool 1 pidin panged välja otsima, et saaks telgile auku kaevata. Einar juhtis vägesid. Olin täitsa läbi. Söögi peale keegi ei mõelnud, saaks ainult telki ja magama. Emapuuks kaks suusakeppi, nurkadesse suusad. Külm, isegi kusehäda pole. Magame ühes reas. Toits ja Siim pea-aegu telgist väljas. Nagu kilud tihkelt koos. Kõik mahuvad korraga telki riietuma ja magama sättima. Einar avab külmunud maksapasteedi – need külmunud pasteedi killud maitsevad imehästi koos kuivikutega. Juua ei saa – jõujook termoses jääb hommikuks. Lõpuks ometi soe. Nagu kott tõmmatakse pähe.
Võetakse veidi külmarohtu ja kella 3 paiku magame kõik oma parimat und. Nii hästi pole veel keegi maganud. Pööratakse koos, norsatakse koos, kedagi ei häiri köha või norskamine. Kõrgus ~2700 m.
Tõnis:
Olime eelmisel õhtul Einariga pikalt läbi arutanud kõik võimalikud arengud, olin enam-vähem kindel, et igaks variandiks on lahendus olemas. Variandid olid järgmised:
1. Jõuda üle kuru
2. Teha külmööbimine enne kuru
3. Ilma halvenemise korral laskuda tagasi metsapiirini, vajadusel teha teel külmööbimine.
Kontrollaeg kurule jõudmiseks oli 15.00. Arvestades hilisemat, oli see ilmselt liiga hiline. Kella kolmeks olime viimasel tõusul, kuru tundus olevat lausa käegakatsutavalt lähedal. Viskasin veel Einariga nalja, et kas pöördume tagasi? Ometi oli tõus väga ränk ja viimased tõusjad jõudsid ülesse 16.30 s.o. pooltesit tundi peale kontrollaega. Kurult avanev vaade oli trööstitu, kalle vähemalt 50?, karniisid keskel ja rusukalded äärtel. Einaril tuli langetada raske otsus ja see oli laskumine Šumaki orgu köitega vasakult pool kuru mööda rusukallet. Nõlv ?45-55?. Nööritööd tegid Toits ülevalt ja Einar alt poolt. Ilmne lootus oli algul hakkama saada ühe 60 m nööriga ja edasi laskuda kassidega. Olin esimene laskuja. Teisena tuli Siim ja siis oli juba selge, et ka edasi tuleb minna nööriga. Einar käskis järgmistel tulijatel kaasa võtta 30 m köie. Teadagi on nõlval istuda ja teisi oodata külm ja igav. Mulle hakkas silma Einari kirka ja ma küsisin kas ma võiks sellega laskuda. “Mine kui julged” kõlas vastus. Algul polnud vigagi, kuid mida alla poole, seda rohkem hakkas rõhuma seljakott (koos suuskadega minimaalaselt 35 kg). Samuti muutus üha raskemaks astmete raiumine, kuna tegu oli lausa jääga. Olin laskunud ca 50-60 m, kui jõud mind maha hakkas jätma, selleks oli kulunud üle tunni. Kalle oli endiselt vähemalt 45?, astmeid kas ei õnnestunud raiuda või nad ei pidanud, kõik vähegi arvestatavad kivid pudenesid alla. Õnneks leidsin kivikarniisi, millel sain kahe jala esipooltega vabalt seista. Mingi seletamatu ime läbi õnnestus mul ka kott seljast maha saada ning seda enda ees ettevaatlikult pöörates sealt puhh, nahksed käpikud ja näokattega müts välja õngitseda. Vahepeal tekkis mõte kott “alla lasta”, aga Einar arvas, et lendab liiga kaugele. Nii ma seal kõlkusin ja mul oli aega elu üle järgi mõelda ca 3½ tundi. Peab ütlema, et Tunka kohal on imeline taevas.
Olukorra analüüs oli karm. Olime grupiga (peale Toitsi ja Einari) järsul rusunõlval. Ülejäänud grupp ca 20-30 m minust üleval (seal, kus lõppes 30 m nöör). Nad tundusid seal üpris õnnetud ja peata olevat. Kamandasin nad siis tegutsema, pangu endale kõik selga, mis võimalik, liigutagu kogu aeg mida võimalik, räägitagu jne. Ise jälgisin pidevalt ilma, sest meie ainuke lootus oli see, et ilm ei halvene. Ei halvenenud! Oli ca 15-20?külma, vaikne, selge, sademeteta ilm. Kui kasvõi üks nendest parameetritest oleks muutunud, oleks olukord hetkega olnud kriitiline (kui ta seda veel ei olnud). Minu suurim mure oli, et varbad ei hakkaks külmetama. Liigutasin neid pidevalt võimaluse piires. Väidetavalt kell 22 (mina pimedas kella ei näinud) jõudsid teisteni ka Toits ja Einar. Einari otsus oli laskuda edasi. Köis pandi üles ja Einar laskus alla, teisena laskus Kristel ja siis tõi Gunnar mulle köie, kuna olin nööri liinis mõned meetrid kõrval. Hetkel, kui karabiini köie külge sain tundsin, et seekord läks õnneks.
Rohkem pole sellest midagi kirjutada, edasi oli juba “delo tehniki”.