Neljapäev, 18.02.1999

Varustuse etteviimine (zabroska) Sumaki kuru alla

Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord

Kelly:

Hommikul t –21-22°C, päeval –13°C ,isegi –9°C, taevas selge, päike

Miks arvab saatusekaaslane Toits, et taas kribin 4 lk. kirjutada, seda ma ei tea, aga nii palju on siia ruumi jäetud. Tänase päeva  kohta tuleb öelda seda, et ta päris korralikult väsitas ja hea une tegi. Minu jaoks esimene telgiöö, kus jään jala pealt magama ja ärkan alles eelmise valvuri raputuse peale. Kontides on selline pehme ja kolki saanud tunne. (vahepeal paus tegelemaks sellega, milleks ma siin olen, st.kütmisega.)

Hommik algas Toitsi ja Gunnari toimkonnaga kell 6 ,teised kobisime alles kuskil pool 8 telgist välja-loodrid jäävad loodriteks-aga hommikune uni on kõikse magusam ikkagi ju.

Laagrit polnud vaja kokku panna, sestap sai niisama jobutatud, kaerahelbeputru hävitatud ja kotti kaheks pakitud, sest päeva eesmärk oli zabroska – jõudmine Sumaki kuru alla, kus asjad maha panna ja ise õhtuks alla laagrisse tulla. Kotid said  umbes poole kergemad, kuidas kellelgi, esialgu tundus, et sellise kotiga võib kõike teha, maailma otsa minna ja mägesid vallutada. Esialgne hurraaoptimism hiljem reaalsuse mõjul  pisut taandus. Tõusime metsapiirist järjest üles, hüpates ühelt kivilt teisele. Ilus päikseline hommik, kõrged kaljuseinad kahel pool, lund vähevõitu, paljast sammalt ja alustaimi üksjagu.

Esimene vaheldus-jäätunud kosk, mille ületamiseks paneme alla kassid. Nii mõnedki, sh. ka mina, teevad seda esimest korda. Sestap väikesed jääõppused ja demonstratsioonesinemised, kus konte ja kirkasid ei murta ning ka kosk saab ületet. Mäeküljest alla paiskuv jäävall näeb uhke välja, võib vaid ette kujutada, kuidas ta suvel mühiseb.

Teel vaheldus kivisem pinnas lumes sumpamisega, mille tõttu asi nii hirmus käbedalt ei edenenud, lõpuks otsustati proovida liikumist paremal voolava mägijõe jääl ja see osutus väärt plaaniks, sest nii saime märksa rutem edasi. Mõnus oli krõpa-krõpa mööda jääd kõndida, kohati leidus küll ka vaba vett, mis üritas saapaisse teed leida, aga sinna minekul polnud seda veel väga palju. Kõndisime kohati päris sügavas jõeorus nii kaugele kui võimalik, edasi jälle jalgsi ja tugevam tõus, varsti võis loota künka taga kurule tõusu algust näha. Tõusu alla me välja jõudsimegi, sest kuigi siin paberil võttis see teekond aega 2 lk., siis tegelikkuses ~6 tundi: liikuma kell 9.15, kohal kell 15. Rohkemaks polnud aega, et valges tagasi saada ja ega üleliia jaksu ka mitte. Ülal istuda tõeliselt ilus-ümber mäeahelike ring, puutumatu lumi, ere päike. Mõõdeti –9C. Sõime –kauaoodatud Isostar, šokolaad, halvaa ja kõik need head asjad ja tõstsime tühjaks kotid. Homsest küll mõelda ei tahtnud, aga ega polnud vajagi. Praegu ootas ees allaminek tühja kotiga, mis iseenesest meeldiv perspektiiv, aga jalg polnud just enam mitte hommikune ja puhanud. Päike kadus juba mäekülje taha ja puhus vile tuul. Vahepeal lendas meist üle helikoperdaja, hiljem leidsime sellele ka seletuse-oli pannud mingi seltskonna maha umbes poolel teel kurult meie laagrisse. Aga enne nendeni jõudmist krõbistasime kassidel jupi maad tagasi mööda jõge, uurides ümbrust ja niisutades lõpuks saapaid ohtra veega. Kanjon oli sellegipoolest väga vinge, samuti jää, mis on suutnud kõikvõimalikke huvitavaid vorme võtta.

Kodulaagrisse tagasi saime veidi enne 18, veel valges. Laagritööd: lõke üles, toit keema, normaalsemate küttepuude tegu. Pimedas juba sööme lõkke ümber “törlönti” nagu Tõnis seda kutsub, joodi kõvasti teed. Toiduülejääke enam suurt ei teki, ju on matk täie hoo sisse saanud. Läks loosi ka minu üllatustoit-jäätis. Kuuldavasti olla “tõngu rahva” kultuuripäevad käsil, aga see teemaarendus jäi põgusaks. Igatahes lõkkeõhtu toimus.

Magama saime alles kell pool 23, äratus homme vara, sest vaja rünnata kuru. Kuna seda pole veel olnud, siis ma sellest ei kirjuta ka.

Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord