Radiaal Hubutõ kuru suunas. Ööbimine Ehe-geri jõeorus katuseta onni juures.
Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Tõnis:
Kell 02.20-03.40 (see on siis öö vastu 18-dat) on minu ahjuvalve. Vaatamata esialgsele eufooriale tundub, et telgi ülespanekul on veel reserve, sest nii kitsalt ei ole ma veel kunagi ahju ees istunud. Aga muidu on OK, püüan mitte üle kütta, sest külm siin ei ole.
17 õhtuks jõudsime laagrisse “onni” juures. See on alumine onn Sumaki kuru all metsapiiril. Ligikaudne kõrgus 1800 m, N51,48 E 101,43
Ilm:
hommikul –26C, selge
päeval –13C
õhtul –24C
Terje:
Öövalve kella 5-ni. Ropult külm ja matti polnud ja maa õhkas külma, põlved, pepu külmetasid. Kitsas kah. Lõpuks istusin Siimu jalgade otsas. Soe oli. Pidi väga ettevaatlikult kütma ühe halu haaval, et keegi karjuma ei hakkaks. Kristel ja Alex toimkonnas, maitsev tatrapudru, eeskujulik teenindus, küüslauk lõigatult sees. 9.40 saime minema lõpuks, kuigi ülesse aeti meid juba 7 paiku. Päike tõuseb, hirmus külm. Rahvas tegutseb küll hästi, kuid minema võiks rutem saada. Grupp oleks selleks võimeline. Einari jutu järgi oli kaks käiku radade lahknemiseni, läksime ühega, 30 minutiga ära.Võrratult kena vaade Hubutõ kuru poole. Sildid väljas – Lähed vasakule (Hubutõle) saad kannatused, lähed paremale (Sumakile) saad surma (SIC!).
Viisime kotid veidi edasi paremale ja suundusime radiaalile Hubutõ kurule (ca 2400 m). Poole 11 kuni üheni vantsisime üles. Vahepeal veeloigud, jõgi, mille äärt mööda ukerdame, üle jõe, vajusin põlvini vette ühe jalaga (õnneks head saapad, veidi voolas sisse ilma pahillita.) Teised pääsesid poole saapaga. Järsk tõus, onn, onni taga esimene jääkosk. Uuesti kuru tõusule minnes puhus hirmus tuul, pöörasime Tõnisega veerand üks alla tagasi, teised kõndisid üheni vapralt.
Allatulek polnud viga, pooleteise tunniga jõudsime tagasi, tegime tule üles, keetsime seedermännist teed. Teised jõudsid poole kolmeks alla. Jõime, puhkasime, sõime. Veerand neli seljakotid selga ja Sumaki kuru poole punuma. Pidi olema kaks onni. Aga … vahepeal pikk-pikk astumine. Korra rada kadunud. Gunnar ees tegi luuret. Leidsime uuesti raja ja avastasime, et kõndisime üle mäeribi. Järsk laskumine orgu ja võrratult kaunis vaade. Päike juba laskub, me pole ikka onni leidnud. Pika järsu laskumise lõpul käis Einar luurel ja teatas meile, et oli näinud meteoriiti. Jälle edasi – edasi, oksendamiseni edasi. Hurraa, onn paistab… ilma katuseta. Milline pettumus. Kell on pool seitse. Hakkame telki panema. Einar jälle luurele, meie tüdrukutega telgi põhja katma – suur ja külm töö. Telk sai paremini seekord.
Tõnis:
Telk sai üles ca tunniga ja nagu juba kombeks paremini kui eelmisel õhtul. Inimesed on peale ränka päeva suhteliselt laibad. Puud ei ole just kõige paremad, aga tundub, et Lõuna pool Tunka ahelikku tuleb leppida ükskõik milliste puudega. Võin küll “metsameeste” kallal norida, kuid ka minu vilunud silm ei suutnud midagi paremat leida .
Minul kaasas olevast GPS-st ei ole eriti tolku, kuna meie kaartidel on teine koordinaadistik ja GPS kõrgused kõiguvad suvaliselt +- 200m. Selle toreda mänguasja võib järgmine kord koju jätta ja panus tuleb teha täpsetele kaartidele. Õnneks on kindralstaabi 100 000 kaardid OK.