Liikumine läbi metsapõlendiku piki Hubutõ jõge ülespoole
Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Kelly:
Peale lõunat 15.30:
N 51° 46’484” E 161°38’156 Kõrgus 1190 m.
Laagrikoht onni ja lauaga, onn lavatsitega, kuid ilma ahjuta, T –13° C. lõuna toimus kell 14.45-15.05, hommikul liikuma kell 10.10.
Õhtune laager N 51°47’ E 101°39’ Kõrgus 1530m T –20°C
Tänane päev algas praegusest 500 m madalamal sellega, kui telgisein hakkas kergelt valgust läbi laskma ja tekkis tunne, et oleks vast tagumine aeg üles tõusta, sest nagu võeti vastu otsus eile õhtul, toimetavad hommikul samad, kes õhtulgi toidupottidega, et vältida laiskust õhtuse potipesu suhtes. Hommik on pilves, parajalt jahe, lumekord öösel maha sadanud. Sõime mannakat, kisselli, moosi ja muud (kala), aga ega veel kellelgi õiget matkaisu polnud ja pool putru tuli ära visata. Edasi laagri kokkupanek ja kella 10 paiku (10.10) saame minema. Esialgu lähme jalgsi, suusad kottide küljes, läbi põlenud metsaala, mööda lauskmaad. Vahepeal tagasi vaadates selgus, et tegelikult tõuseme, aga nii tasapisi, et ei saa arugi. Kõnnime suht. lühidalt: 20-30 min, siis puhkus. Kotid on parajalt kirved, samm juba õige ruttu tönts ja võtab lõõtsutama. Aga vaatamata sellele liigume me siiski. Ilm on vahepeal päikseliseks keeranud, on juba õige kevadine. Kella poole 2 paiku teeme lõunapeatuse, kus ühistel jõududel küpseb supp ja aurab tee, mida kõik aplalt hävitasid.
Kella 15 ajal hakkasime puhkamisega ühele poole saama ja tuleb taas neetud raudpomm õlgadele upitada. Juba esimesel päeval hakkab kujunema mitmeid erinevaid koti selgaupitamise viise: kes heidab kotile selili ja üritab siis jalgu alla võtta, kes laskub aupaklikult põlvedele ja katsub siis end püsti upitada, kuigi võib juhtuda, et ta ka kauemaks sedaviisi põlvitama ja kummardama jääb või hoopis nagu sitikas külili kukub. Sellegipoolest tundub olevat auasi kott ilma kõrvalise abita selga saada. Järgmine puhkepeatus on onni juures, kus leidub ka istumiseks katusealune ja vaimude kummardamise puud riideribadega, kuhu ka Terje kõhklematult oma bahillinööridest lõigatud ribasid lisab.
Kõikvõimalikes peatuspaikades mõõdetakse koordinaate ja tundub, et tegu on tõsise ekspeditsiooniga, mis parata, geograafe/looge ja nendesuguseid tegelasi on meie ridades mitmeidki. Vahepeal muutub maapind tükk maad künklikumaks ja rada läheb sika–saka mööda nõlvu vahepeal ka alla, aga põhiliselt üles. Kõnnime hanereas, vahepeal veel üks puhkepaus. Lõpuks kuskil 5 paiku otsustame laagerdama hakata. Einar võtab otsustavalt suusakepid ja teatab, et on nüüd 2 tundi luurel ning lahkub jooksusammul. Teised hakkavad laagritöödega pihta. Kristel ja Aleks toimkonnas, Gunnar ja Siim puid tegemas, Tõnis, Toits, Terje ja mina telgiga ametis. Teeme Terjega okstest põrandaaluse, Tõnis juhib telgi ülespanekul vägesid, veidi rohkem kui tunniga saab ehitis püsti ja näeb täiesti hea välja. Valges on tõesti tunduvalt mugavam telki püstitada.
Hämaruse ajaks istume juba lõkke ümber ja sööme suurepärast makaronieinet. Üldine arvamus, et toimkonda võiks eduka tegutsemise eest premeerida kõikide edaspidiste toidukordade valmistamisega ei tekita neis millegipärast erilist vaimustust. Edasi saavad tehtud ahjupuud ja sisustatud elamine telgis. Täna tundub asi märksa lootustandvam, külje all pole enam lund, ruumi on rohkem ja üldse. Kell 9 on rahvas telgis, Terje praavitab Tõnise mädanemakippuvat peahaava, teised nõeluvad sokke ja kuivatavad riideid. Järgneb mitu mõnusat grokiringi strohhiga, mis Gunnari seljakotist pärit. Õnnestunud suusamatka telgiõhtu, kõik mugavused, võiks öelda.
Tänase päevaga on mäed jupp maad lähemale tulnud, st. meie ilmselt siiski oleme ise läinud neile lähemale, aga metsapiirini on veel päeva tee. Homme on plaanis vahepeal üks radiaal Hubutõ’le ja lõpuks jõuda metsapiirile laagrisse. Oleme täna tõusnud ~500 m ja oma nn. “graafikust” isegi veidi ees. Nii et pole hullu, ehkki koti tassimine on üpris karm. Aga paistab, et sellega harjub pisut, vähemalt mul läks õhtupoole kuidagi lihtsamalt.
Praegu on kell 22 saamas, mina olen esimene ahjuvalve ja minu asi on hoida ahi soe, aga mitte punane (tundub raske, aga on siiski võimalik), vaadata, et Siimu ja Kristeli varbad ei süttiks ja visata norskajaid puuhaluga. Nii et igav mul ei ole, pealegi ma ju kõike seda eelpoolnimetatut ei tee, sest ma kirjutan. Aga nemad seda ei tea, sest nad magavad, vähemalt on enamus neist viimased veerand tundi vaguralt vait olnud. Lisan ahju mõne pilpa, et ta ei kustuks päris ära.
Ohhoo, tundub, et olen grafomaan, juba neli lehekülge nagu niuhti täis. Ega kõike ei jõua kunagi ära kirjutada, sellepärast saagu siia asjale punkt.