Hommikul harjutame kottide pakkimist. Avatud on õmblustöökoda. Mööda rohunõlva ülespoole ukerdades avanevad kaunid vaated Tetnuldile ja Lakutsale. Eilne laagrivalik tundub üha enam õige otsus, sest jätkuvalt on tasasemad platsid vesised ja esimene mõnus telkimispaik on alles tükk maad kõrgemal karjuste laagripaigas. Liigun teistest mõnevõrra kiiremini, ning oodates sean end vahel koti najale lebama ja päikest võtma kuniks teised järele tulevad. Kõrgemale jõudes enam väga palav pole ja kisub ka pilviseks. Lõunapaika jõudes hakkab sadama ja oleme sunnitud lühikeselt vormilt kiiresti soojale riidele üle minema. Pealelõunal ilm selgineb ja jällegi on päikest näha. Enne õhtule jäämist jääb tõusta veel tülikas rusunõlv, mis jalamil on lumega kaetud. Püüan minna lumest kõrgemalt, kuid ikkagi tuleb aeg-ajalt ületada lumeribasid mis kohe üldse ei kanna. Kivid on suured ja nende vahele õnnestub mul mitmeid kordi vööni sisse vajuda. Soovitan teistel üles rusule mitte tulla ja liikuda all üle lumekeele vastasolevale rohunõlvale. Teekond sealtkaudu üles on küll pikem, kuid ilmselgelt kergem. Kuna alla ronimine ei tõota olla lihtsam kui edasiminek, püüan lumeribasid käpakil läbida toetudes mõlema käega keppidele. Kuna kindad on korralikult kotti pakitud, siis naudin paljakäsi lumes siblimist. Ülesse jõudes avastame end ribilt. Arusaamine oma asukohast võtab päris tükk aega ja nähtava sobitamine kaardile tekitab mitmeid arvamusi. Lõpuks jõuame esmase tõdemuseni, et Nagebi 2a kuru näha ei ole. See jääb ribi kõrgema osa varju. Rokwell Kenti 1b kuru aga ei paista kuidagi seda moodi, et sellest ülessaamine kergem saab olema kui eelmise aasta Delone 2b seda oli. Arvestades kottide kaalu ja veel mitte kustunud mälestusi, ei ole kellegi näol näha optimismi. Kuru kujutab enesest kitsast lumekuluaari, mille alumises otsas paistab varisenud kividest koonus. Jää olemasolu päikese eest enamjaolt varjatud kuluaaris tundub enam kui tõenäoline. Käime vaatamas ribilt allaviivat teekonda. Laskumine ribi teisest küljest on järsem kui seda oli tõus ning all ootas meid lumega kaetud moreenilagendik, mille suuremad kivid olid juba välja sulanud. Kuna sadul on lumeta ja tasane, jääme ülesse laagrisse.

Kokanaat asub õhtusööki tegema, meie Meelisega läheme mööda ribi kõrgemale. Kuidagi ei mahu hinge see, et nähtav kuluaar ongi Rokwell Kenti kuru, mida mööda oleme plaaninud üleminekut teisel pool ahelikku asuvale Nagebi lustikule. Hellitame mõtet, et oleme ribiga eksinud ning õige kuru on peale järgmist ribi. Seal eemal paistab lauge hari, mis lausa meelitab kuluaarist mööda minema. Kas teiselt poolt seda lauget harja ka alla saaks, seda muidugi näha pole. Ronime kuni kokkulepitud kivini, aga midagi olulist uut meile silma ei hakka. Ees paistab kalju, milleni jõudes oleks ehk näha Nagebi kuru. Kui see meeldivamaks osutuks, siis ehk saaks sealt kalju juurest hoopis Nagebile viivale marsruudile. Kell on siiski liiga palju, et seda uurimisretke ette võtta ja seetõttu läheme alla tagasi. Kui õhtusöök söödud, võtab Einar päeva kokku. Lepime veelkord ümbritseva reljeefi abil ennast positsioneerides kokku, et oleme jõudnud 3200 m kõrgusele, ning päevane tõus on olnud ca 600 m. Päeva eredaim hetk on kissell müsliga. Otsustame teha homme puhkepäeva ja minna Rokwell Kenti kuruks nimetatavat kuluaari uurima ning tõusta ka ribil oleva kaljuni, et selgitada Nagebile mineku võimalusi. Igatahes paistab õhtuse väsimusega ja kaugelt vaadates eesootav teekond Rokwell Kentile ebameeldivana. Hoopiski ei tõsta tuju enne magamaminekut Meelis Vindile saabunud sõnum Alpides oleva Juhani matkagrupis juhtunust.