No nii, no nii 3. päev rongis. Kõrvus hakkab tekkima selline vaikne rütm tak-tak-tak……tak---tak-tak. Vagunisaatja ametist ei unista seltskonnast küll mitte keegi. Aga inimloom harjub ju kõigega.

Elu rongis käib Moskva aja järgi. Üliõpilastest (endistest ja pregustest) koosnevale matkaseltskonnale kohasena toimub ärkamine umbes kell 10. Ei mingeid loenguid ega tööd ainult see sama tak--- tak-tak….tak---tak-tak ja vagunisaatja tolmuimeja. Kohaliku aja järgi on kell umbes 12 ja väljas suur valge. Rongi aknast paistab piiritu väli, suured põllud, mis lõpevad silmapiiriga. See tekitab isiklikult minus ametialast kadedust. Aga see selleks.

Elu rongis läheb juba väljakujunenud korra järgi. Peale äratust tuleb väikene hommikvõimlemine rongi peldikus. Tabades rongiliikumise rütmi ja ühe käega mõnest saadaolevast torust kinnihoides, on võimalik väga edukalt teatavat kükkharjutust läbi viia. Armsad lugejad- on ka prill-laud, aga selle kasutamiskõlblikuks muutmine nõuab teatavaid suuremaid kulutusi toiletpaberi rullist. Koll, suur mees, läheb lihtsama vastupanu teed ja kasutab valge inimese moodi prill-lauda.

So, peldikus käidud, nüüd võib uuesti magama keerata või kirjandusse süüvida või rongi aknast Venemaad imetleda.
Kui kogu rahvas üleval, hakatakse oma varustuse juures asjatama. Toits pakib oma seljakoti ümber (ostis omale Moskvast uue suurema seljakoti). Mina ja Kristel vahetame  suuskadel suusaklambrid. Kristinka uued bahillid ei mahu tema suuskadel olevate vene klambrite vahele. Olin Tapal just enne matka uued klambrid suuskadele pannud ja nüüd, pärast järjekordset vahetust on suusad üsna meekärje moodi. Samuti paneb Einar oma ja Kelly suuskadele klambrid peale või vähemalt ta soovis seda teha. Selle tegevuse juures segasid teda meie sõbrad Aleksei & Co, soovides siiralt tugevdada sõprust veikese vodkastakantsikuga. Siin tegi Einar oma saatusliku vea - rüübates lonksu viina. See oli tehtud eesmargil - saada meie sõpradest natukeseks rahu, aga…

Räägitakse, et grupijuhil olla pärast kruvide keeramisega "veikesi" raskusi olnud. "A komu seitshas lehko".

Räägitakse veel, et Koll ei joo päeval viina, ainult õhtul ja siis ka ainult natukene.

Söömine toimus üsna stiihiliselt, külastati ka rongi restorani.

Nii see päev  enam- vähem möödus - varustust säädides ja "sõprade" eest põgenedes. Õhtul, enne magamaminekut õpetas Denis (tuletõrjuja) mõningaid sõlmi.

Kõiki huvitab küsimus, kuidas homme edasiminekuks transport leida. Elame-näeme.

Eelmine päev
Järgmine päev
Päeviku avaleht